Nüüd kiire kokkuvõte eelmisest nädalast, mõned erksamad momendid ja imelikumad mõtted. Üldiselt oli nädal kooline-asjalik ning neljapäev kuni laupäev viibisin New Yorgis Sannul külas ja Kaarelit ning Kristjanit tervitamas. Nädala alguses oli vaja esmalt New Orleans'ist välja magada ning Dartmouthi ellu taas sisse elada.
Armas üllatus sai osaks siis, kui käisin Mirasolist kohvi toomas ja anti lumememme-kohvi. See oli inspireeritud ilmselt sellest, et kuigi pühapäeval oli väljas kuskil 15 kraadi sooja, siis esmaspäeval oli "lumetorm", mis tähendas, et natuke lörtsi sadas maha ning kraade oli järsku ainult 3-4. Kõik loengud olid muidugi tühistatud jälle. Jube muutlik ilm on ikka siin ja need kohalikud reageerivad ka iga asja peale üle alati.
Üks esimesi eredaid hetki nädalast oli kohalikus Aasia restoranis Wasabi käimine, kus toit oli üsna söödav, koht ise nägi välja nagu Kolm Lõvi Balti jaama taga ning kaasa anti vahvad õnneküpsised, mis maitsesid kui rasvane saepuru. Parim osa sellest oli aga minu ennustus, mis räägib klienditeeninduse ja vanniskäimise sarnasustest. Naersin mitu minutit selle peale, tegin pilti ja naersin veel. :D Lisaks õppisin hiina keeles pulgakomm ütlema - bäng bäng täng. :D
Kolmapäeval käisin järjekordsel karjäärimessil, mis seekord toimus siinsamas spordihallis. Huvitav kamp ettevõtteid oli kohale tulnud ja ma sain isegi paar päeva hiljem kutse intervjuule! Ühele värbamisagentuurile avaldas mu CV muljet, nii et nüüd on mul intervjuu aprilli lõpus. Eks näis, mis sellest siis saab. :) Pärast seda läksime Sergeyga Cold Stone Creamery jäätisekohvikusse mu tungival nõudmisel/palumisel, et ennast premeerida natuke ja kuna ma polnud seal varem käinud. Pistsin nahka ühe parima jäätise, mida ma kunagi saanud olen, nimega Founder's Favorite.
Neljapäeval oli mu esimene InDesign koolitus ehk siis nüüd ma õpin järjekordset programmi, mida siin soovijatele õpetatakse. Igati asjalik seminar sama tüübi poolt, kes Photoshopi seminare andis, selline reaalne Sheldon Cooperi taoline OCD-kas. Pärast seda oli 5-tunnine bussisõit New Yorki mõneks päevaks ja peab ütlema, et Megabusil pole viga midagi siin. Bussijuht oli ülinaljakas mustanahaline onu, kes viskas kildu kogu aeg bussi mikrofoni, nii et meelelahutust jagus ja sõit läks kiiresti.
New Yorgist siis natuke... ööbisin West Harlemis, mis pole üldse nii hirmus, kui esialgu kõlada võib. :P Peab ära mainima, et Kaarel tõi mulle Eestist Kinderit, mis oli üks väga rõõmus hetk minu jaoks.
New Yorgist siis natuke... ööbisin West Harlemis, mis pole üldse nii hirmus, kui esialgu kõlada võib. :P Peab ära mainima, et Kaarel tõi mulle Eestist Kinderit, mis oli üks väga rõõmus hetk minu jaoks.
Jalutasime High Line'il, brunchitasime Chelsea marketis ning üleüldiselt kondasime Manhattani lõunaosas ringi.
Kristjani ning Kaareliga sai külastatud ka Brass Monkey't Chelseas, mis on kuulus baar ühest Beastie Boys'i loost. Päris tore baar, hea siider, pole midagi öelda. Seal liitus meiega ka Teele, armas ja väga energiline eesti tüdruk, kes elab New Yorgis juba mõnda aega. Ma ei tea, miks mul esimesel pildil nii krimpsus nägu oli, aga ju siis ma teen sellist nägu, kui ma maitsen midagi esimest korda. :P Ettevaatlik inimene.
Super-super tore oli Sannukest näha, käisin tal tööl külas ja hängisime niisama ringi nii päeval kui ööl. :P Chamber NYC on galerii, kus ta töötab ja väga meeldis! Ilus galerii ja põnev näitus oli ka.
Tavapärane metroosõit New Yorgis näeb muide välja selline:
Reede õhtul käisime väljas ka - kõigepealt sõime päris vahvas surfikohvikus, jõime hipsterkohvi, avastasime Williamsburgi piirkonda ja seejärel dringitasime Sannuga mingis restos. Edasi chillisime kambakesi sealsetes baarides.
Siin vaade New Yorgile ühelt Williamsburgi rooftop baari rõdult. Mu vana ja väga katkine telefon sai isegi enam-vähem hakkama selle pildiga... :P
Naljakatest juhtumitest veel nii palju, et Kaarelit peeti väga "vanillaks" meesmodelliks ühes imelikus nurgapealses pood-kohvikus reede õhtul. :D Kaks eriti energilist mustanahalist naisterahvast tegid temaga selfisid ja karglesid suurest rõõmust mööda poodi ringi. Väga humoorikas vaatemäng, ma ootasin oma kalkuniburksi ja lihtsalt vaatasin hirnudes pealt.
Laupäeval jõudsime veel käia Brooklyni kirbukal, mis mulle alati meeldib ja seegi kord ei valmistanud pettumust. Palju rahvast ja ägedat kraami. Korralik hipserite meka. Eriti imponeeris mulle ekstreemselt lai ruuduliste flanell-särkide valik.
Üldiselt oli igati vahva nädalalõpp, ilusate ilmade ja mitmete mõnusate hetkedega. Samas oli ka mõningaid üsna ootamatuid emotsionaalseid momente ning läbielamisi - kes teab, see teab. :) Tagasi kodus Dartmouthis oli aga tore olla. Kaarel oli mul ka viivuks külas ning sai ülikoolielu lähemalt näha paar päeva. Siit läks ta edasi Bostonit avastama.
Minu käesolev nädal algas uue energia ja hingamisega. Sain oma Marketing Research töö tagasi - 100 punkti 100-st juhei! Lisaks oli esimene PÄRIS eksam kolmapäeval aines Strategic Management, mille jaoks ma küll midagi õppisin, aga tunnen, et võib-olla oleks pidanud natuke rohkem neid asju lugema. Aga no pole hullu, ehk järgmine nädal saab teada, mitu punkti sealt korjasin. Sel nädalal läksin lisaks joogale ka jõusaali uuesti ja teate, mul lihas täitsa eksisteerib! Tore avastus. Samuti sai tublisti loengus käidud, koolitöid tehtud ja raamatukogus chillitud.
Reedel viis meie üks professor Steve White, kes mulle digiturunduse ainet annab, meid (mind, Ainot, Baptiste'i ja Juliette'i) New Bedfordi, et saaksime seda linna paremini tundma õppida, aga ka külastada parimat pagaripoodi, kust saab ehedat prantsuse saia, ning euroopalikku gurmeepoodi, et head ja paremat süüa osta. Kõik oli muidugi väga kallis, aga tõepoolest suurepärase kvaliteediga. Sid Wainer ja ta perekond on kohaliku juudi kogukonna viimane esindaja ja nad varustavad ka Valget Maja oma toodetega, nii et päris lahe. Varem olevat olnud New Bedfordis palju juute, kuna New Yorgi suured tekstiilitööstused kolisid siia ning seda äri ajasid väga paljud juudid just. Sai tasuta näidiseid süüa ja elu oligi lill kohe Liisu jaoks. :D Pagaripoest ostsin autentseid portugali kreemisaiakesi nimega pasteis de nata, mida ma kunagi Lissabonis proovisin. New Bedfordis on väga suur portugali kogukond (paljud pärit Assooridelt, nagu varem mainitud) ning mitmeid illegaalseid immigrante Cape Verde'st (Roheneemesaared), Guatemalast, Madeiralt ja muudest kummalistest kohtadest. Pagaripoes näiteks saime kuulda Cape Verde'st pärit inimeste kreoolikeelset vestlust pealt.
Minu käesolev nädal algas uue energia ja hingamisega. Sain oma Marketing Research töö tagasi - 100 punkti 100-st juhei! Lisaks oli esimene PÄRIS eksam kolmapäeval aines Strategic Management, mille jaoks ma küll midagi õppisin, aga tunnen, et võib-olla oleks pidanud natuke rohkem neid asju lugema. Aga no pole hullu, ehk järgmine nädal saab teada, mitu punkti sealt korjasin. Sel nädalal läksin lisaks joogale ka jõusaali uuesti ja teate, mul lihas täitsa eksisteerib! Tore avastus. Samuti sai tublisti loengus käidud, koolitöid tehtud ja raamatukogus chillitud.
Reedel viis meie üks professor Steve White, kes mulle digiturunduse ainet annab, meid (mind, Ainot, Baptiste'i ja Juliette'i) New Bedfordi, et saaksime seda linna paremini tundma õppida, aga ka külastada parimat pagaripoodi, kust saab ehedat prantsuse saia, ning euroopalikku gurmeepoodi, et head ja paremat süüa osta. Kõik oli muidugi väga kallis, aga tõepoolest suurepärase kvaliteediga. Sid Wainer ja ta perekond on kohaliku juudi kogukonna viimane esindaja ja nad varustavad ka Valget Maja oma toodetega, nii et päris lahe. Varem olevat olnud New Bedfordis palju juute, kuna New Yorgi suured tekstiilitööstused kolisid siia ning seda äri ajasid väga paljud juudid just. Sai tasuta näidiseid süüa ja elu oligi lill kohe Liisu jaoks. :D Pagaripoest ostsin autentseid portugali kreemisaiakesi nimega pasteis de nata, mida ma kunagi Lissabonis proovisin. New Bedfordis on väga suur portugali kogukond (paljud pärit Assooridelt, nagu varem mainitud) ning mitmeid illegaalseid immigrante Cape Verde'st (Roheneemesaared), Guatemalast, Madeiralt ja muudest kummalistest kohtadest. Pagaripoes näiteks saime kuulda Cape Verde'st pärit inimeste kreoolikeelset vestlust pealt.
Muideks, fun fact: New Bedford oli kunagi Ameerika üks jõukamaid, kui mitte kõige jõukam linn oma vaala- ja tekstiilitööstuse tõttu just. 19. sajandil oli ta maailmas kõige tähtsam vaalanduse keskus. See ka siis üks põhjuseid, miks siinses piirkonnas on USA suurim portugali-ameerika kogukond. Lisaks on siin poolakaid ja iirlasi omajagu. Kahjuks on linn kurikuulus oma kuritegevuse ja mõne väga kuulsa kuriteo tõttu, Vikipeediast saab rohkem lugeda nende asjade kohta.
Ja eile oli kah tore kultuur-sotsioloogiline eksperiment, kui käisime ühe ameeriklase Limari sünnipäevapeol Westportis (lähedalolev linn/asula). Armas maja keset metsa ja pidu oli selline korralik ameeriklaste möll beerpongi, poolalasti noormeeste ja suurte alkoholikogustega. Näiteks korra ukse ees seistes kõndisid maja poole kolm kutti, kes hõikasid üksteisele "Let's get laaaaaaiiid". :D Selline tüüpiline siin. Samuti viibisid peol sisuliselt palja pepuga tüdrukud, mina jälle nagu nunn võrreldes kõigiga. :D Aga jah, pidu sai pikalt, alles nelja ajal jõudsin magama ning täna siis vaikne taastumine. Tegelikult on täna ühe India kuti Sanchiti sünnipäev, aga see tuleb vist vahele jätta, lihtsalt ei viitsi ennast vedada sinna. Kujutan juba täitsa ette, milline see olema saab, aitab küll nendest inimeksperimentidest. :P
Loodetavasti sai lahedat lugemist, ma ausalt luban, et nii pikka pausi enam ei tule! :) Kõik saab aegsasti dokumenteeritud. Kallid!
No comments:
Post a Comment