Oh kooliaeg, oh kooliaeg, Bostoni maraton ja professor/piraat Liisu

Hei-hei, mul tuli inspiratsioon peale ja mõtlesin, et kirjutan juba praegu siia mõned muljed ning kultuurišokid, mis vahepeal on läbi elatud.

Esmaspäeval algas siis kool - alles õhtul kell 5 ja ainega Strategic Management! Enne kooli olin kodune ja tutvusin oma uute elukaaslastega, kelleks on 4 kohalikku neiut ja 1 tüdruk Jamaicalt. Kayli, Nicole, Sarah, Lucy - nemad on kõik jalgpalli naiskonnas siin, kõik väga sarnased oma olekult, sellised lühemat sorti, sportlikud, sõbralikud ja väga... ameerikalikud kuidagi. Kõik umbes 21-aastased. :D Kolm neist õpivad õendust ehk nursing ja üks on kriminaalõiguse peal. Abygail on neiu Jamaicalt, kes õpib inseneriteadust, samuti kuskil 21. Nii et üks vanur on ka siia noorte inimeste sekka ära eksinud hahaa! Õnneks on neiud toredad ja jagavad sõbralikult oma asju, mida mul pole, näiteks mopp, nõud jne. Ma ei hakka vast nõusid, potte-panne jms siia ostma endale, et need pärast maha jätta, seega see on igati kena neist. Homme ehk neljapäeva õhtul on Thirsty Thursday ehk janune neljapäev, mille raaaaaames ma kahega neist ka välja lähen õhtul korraks. :) Saab näha siis, mis sorti inimesed on.

Üks tähelepanek veel selle meie elukorralduse osas siin - ma elan konstantselt kanepisuitsu sees. Meie maja on ühendatud ühe teisega, kus elavad samuti mingi neiud. Need neiud on aga väga kanepilembesed ja külma ilma tõttu eelistavad suitsetada oma tubades sees. Toss aga kandub meie majja ning pidev kanepihais on üleval. Täitsa teistmoodi. Üldse, siin campusel suitsetatakse vääääääga palju kanepit iga nurga peal. Pidevalt on tunda kuskil. Naljakas, et nad nii sisse võetud sellest on, aga no mis sa teed. Oleme rõõmsalt pilves siin kõik, kas tahame või mitte. :D

Muideks, meil käib praegu üks kutsu siin külas, väike Max. Teeb kohe terve päeva rõõmsaks, kui teda näen. :)

Nii ja siis natuke mu kolmest õppeainet siin - rohkem koolijutte väga ei tule, ma luban. Esimene loeng Strategic Management ei olnud just muljetavaldav ja ma pean ütlema, et õppejõud on veider. :P Indiast pärit keskealine meesterahvas, kes teeb kohati rumalat nalja ega räägi asjast peaaegu üldse. Praeguseks on juba 2 loengut ära olnud ning teine oli sisuliselt esimese kordus. Tutvusime, rääkisime niisama, vaatasime kaelkirjaku pilte ja siis veelkord rääkisime niisama. Meil on terve semestri kestev online äristrateegia mäng vaja ära mängida ning õnneks ma sain normaalsesse gruppi, vähemalt esmapilgul - Justin ja Monica grupikaaslased. Kuid üldiselt ma arvan, et selle aine saan ma sujuvalt läbitud õiges kohas naerdes, alati kaasa noogutades ja niisamal kohal olles. :D No sweat ühesõnaga ja kui veab, ehk õpib ka midagi.

Seevastu Marketing Research on hoopis teine tera. Seda annab õppejõud, kes on Center of Marketing Research direktor - dr. Nora Barnes. Väga vinge tädi, kes on kirjutanud mitmeid huvitavaid teadusartikleid, mida ma ISEGI lugenud olen. Tema siis nõuab meilt reaalse statistiliselt korrektse uuringu läbiviimist PÄRIS klientide jaoks, kes tema keskuse poole oma sooviga pöördunud on. Ehk siis see saab olema paras väljakutse, saab SPSS-i selgeks õppida (Nele ilmselt teab, mis see on) ja väga lahe asi. Mu tiim siinkohal koosneb aga kolmest häbelikust hiinlannast ja kolmest laisast hindu poisist. Ehk siis ma juba praegu siin organiseerin töid-tegevusi ja kamandan vägesid. Naljakas punt kokku sattunud :D

Kolmas õppeaine on kõige omapärasem neist. Energiline ja tegelikult selline tore õppejõud Steve - 50-aastane suur spordientusiast, annab ainet Social Media Marketing, mis tegelikult keskendub digile, mitte sotsiaalmeediale. On näha, et intelligentne inimene, aga püüab jubedalt meeldida ja teeb püüdlikult nalja, natuke ropendab, et vürtsikam oleks, ja on muidu muhe. Loengus on 95% kuulajatest heas füüsilises vormis suured meesterahvad ehk pmst sportlased, seega päris hästi klikkis ära omavahel neil. Juba enne loengu algust kuulsin jutukatkendeid, et sellest ainest saab megalihtsalt läbi ja aine on enamikul võetud lihtsalt sisutäiteks. Kolmetunnise loengu asemel saime 45 minutit ja nii hakkabki iga kord olema. Esimesed 20 minutit saime õppejõult suvalisi küsimusi küsida - 90% küsimustest, mis tulid, olid sporditeemalised ehk mis lemmik sporditiim on, kes lemmik sportlane jne. Seejärel õppekorraldusest nii palju, et kolm eksamit, kõik online, kõiki saab 2 korda teha ja parim tulemus läheb kirja. Sisuliselt midagi muud tegema ei pea ja powerpointid on kõik ca 10 slaidi pikkused. Ehk siis ahv teeks ka selle aine ära - selline oli õppejõu sõnum. Mul vajus nägu vist järjest mornimaks, mida minutid edasi...Sest mind ju reaalselt huvitab see teema ning ma tahaks sisu kuulata ning midagi õppida. Üsna erakordne nähtus vist selle seltskonna seas. Lõpuks jõudsime sisu juurde ja tuli slaid pealkirjaga Measurability... Õppejõud seal väitis midagi ja mul tekkis kange kihk talle vastu vaielda. Seega tõstatasin küsimuse, mis sisaldas termineid nagu post-view conversion rate, measuring accuracy, impressions viewability... Õppejõu nägu läks särama ja rääkis, et jah, conversionid, conversionid ongi põhiteema ning aine on nüüd sellega sisuliselt läbitud. Spordimehed vaatasid mind nagu tulnukat. :D Pärast loengut läksin õppejõuga korra jutustama ka, et olen Eestist ja digitaalmeedia peal töötanud. Seda muidugi keegi teine siin never-ever ei tee, et lähed õppejõuga rääkima. Steve pakkus välja kohe, et teeb minuga mingit üks-ühele õpetamist, sest ma võiksin samahästi ise seda loengut ette kanda. Vahva. Professor Liisu :D

Oeh, nüüd kooliteemad said vist enam-vähem kaetud. Muidu olen niisama sisse elanud ja sõpru leidnud siin rohkesti. :) Üks toredamaid sõpru ehk vene poiss Sergey viitsis meid täna viia kohalikku kaubamajja, kust sain uued kindad osta ning tabaluku siinse campuse spordiklubi kappide jaoks. Spordiklubis on mitmed rühmatreeningud - olen käinud Aino ja Juliette'iga pilateses ja joogas juba - ning väga normaalne suur jõusaal ning ujula. Trenni-trenni-trenni! Siin lambikas pilt Sergey autos passimisest enne mu loengut, sest tal on vahva laev armatuuril:

Muideks! Ma sain natuke aega tagasi teada... et Bostoni maratoni pommipanija... oli olnud kutt siit koolist! Täiesti uskumatu ikka. Mitmelt poolt on nüüd räägitud, et see kutt oli koolis selline narkoärikas olnud, aga muidu väga sõbralik ja normaalne. Ning keegi poleks temast uskunud, et sellise asja korraldaks. Tema ühikatoast oli pärast relvi jms leitud ning vahetult pärast seda oli siin campusel päris hullumaja olnud, kõrgendatud turvakontroll, politsei igal pool ja üsna õudne üleüldse. Nii et kahjuks on see kool ka sellise asja pärast tuntud nüüd.

Üldiselt aga mulle väga meeldib siin, sest põnev ja lahe on. Kuidagi kodune tunne juba praegu ning ma ei tea, sellist kahtlast nalja saab kogu aeg. :D Näiteks, kas te olete näinud mu kooli logo ja maskotti? Et siis... 

Karvane ühesilmaline piraat on meie kooli logol ja maskotiks - ehk teise nimega Corsair. Üliäge ikka! :D Ma käin piraatide ülikoolis ja õpin piraadiks juhei!

Teisest teemast: proovisin ära Tootsie Rolli, mis on suvakas Ameerika kommilaadne toode, aga mingil põhjusel tuntud. Suhteliselt mõttetu, aga magus, nagu oodata oli. Üldiselt aga tarbin päris tervislikke asju ning söön võimalikult palju salatit. Esimesed päevad siin küll lappasid, aga nüüd on asi juba kontrolli all.

Näide:

Sotsiaalelu on ka kirev, käinud sõbrannadega siin kohvitamas ja trenni tegemas tublilt, korterikaaslastega jutustanud ja lisaks täna õhtul sain õhtusöögiks Birch Grillis kokku väga armsa Brasiiliast pärit neiu Carlaga, kes ise võttis ühendust, sest eelmine semester siin olnud noormees TTÜ-st oli minust rääkinud talle. Temaga jutustasime mitu tundi elust ja kõigest ning ta kutsus mind reedel mingile koosviibimisele oma seltskonnaga. Reede on üldse tihe, sest üks sünnipäevapidu toimub Sergey majas, kuhu tervet meie punti kutsuti jälle. Nii et väga vahva, elu käib ja erak õnneks ei ole. Sest see oli ju suur oht. :D

PS. Palun andke ideid, mida oma sünnipäeva puhul teha. Varsti juba tulemas, see on neljapäev ja väga tahaks oma nädalavahetuse ägedalt, aga kuluefektiivselt ära sisustada. Nüüd, kus majutus on ära makstud, olen vaene rotipoja, nii et ärge kulukaid lahendusi pakkuge, palun. :) New Yorgi variant on hea, aga see sõltubki finantsidest kõik.

Olgu, aitab, magamaminek, homme on hommikune loeng ning ülejäänud päev raske seltsielu elamine. Peab välja puhkama. Head ööd ja tere hommikust kõik see pere!

Speakeasy, campuse elu algus ja (lume)möll Massachusettsis

Nonii, brace yourselves, sest see tuleb natuke pikemat sorti postitus nüüd - lausa 4 päeva kohta ju! Alustame siis sealt, kust jutt enne pooleli jäi - teisipäeva õhtu ehk viimane õhtu New Yorgis möödus natuke teisiti, kui alguses plaanis oli. Sannu juurde galeriisse ma kahjuks ei jõudnudki, sest pidin päeva jooksul päris palju kooli paberimajandust tegema ning jäin lihtsalt laisaks ära. Leppisime Sannuga kokku ka, et tulen nagunii lähiajal New Yorki, seega pole miskit muret.

Aga süüa oli vaja, nii et läksime selle Chilliga kõigepealt ühte retro burger jointi nimega The Burger Garage (järjekordne "tervislik" eine) ning seejärel lähedalasuvasse speakeasy-sse nimega Dutch Kills, et ka ühe joogi teha. 

Mina kusjuures ei teadnud, mis need speakeasy-d täpselt on ja milleks need head on. Mulle selgitati, et need olid underground baarid New Yorgis ja ka mujal Ameerika linnades kuiva seaduse ajal, kui alkoholi tarbida ei saanud. Nõnda tekkisidki eriti salajased baarid ehk speakeasy-d, millest siis rääkida ei tohtinud ning mille täpne asukoht pidi olema saladuses. Dutch Kills nägi väga vinge välja ja saadud daiquiri kokteil oli ka maitsev. Ülejäänud õhtu pakkimine ja ettevalmistused järgmise päeva lennuks.

20.01 kolmapäev

Varajane ärkamine ja üliinimlik füüsiline pingutus vedamaks oma kohvreid läbi New Yorgi metroosüsteemi Penn Stationi poole, kust läks rong Newarki lennujaama. Õnneks mitmes kohas aidati ja rahvarohkes Penn Stationis viis mu kohvrid trepist alla lausa USA armee ohvitser oma mundris. :D Olukord tõmbas tähelepanu, ütleme nii. Newarki lennujaama turvakontroll oli samuti omamoodi tore, kuna seal sattusin jutustama härrasmehe Neil'iga, kes pärit Californiast ja lendas nüüd koju tagasi. Temaga sõime lennujaamas lõunat ka koos, kus mulle näidati reiside ja laste pilte ning mina sain oma langevarjuhüppe loo jälle ära rääkida. Vahva oli. :) Ja uute sõprade leidmine sellega ei lõppenud, vaid lennukis sattusin jutustama toreda Indiast pärit mehe Sid'iga, kellega rääkisime maast ja ilmast ning kellelt sain soovitusi, nõuandeid ja muud infot Massachusetts'i piirkonna kohta. Nii et jutustada ikka sai. Lennujaamas oli pikk ootamine ja siis lõpuks kohtusin mulle vastu tulnud UMass'i (ehk siis mu kool) tudengi Mercedese, kahe prantslase ja tšiili tüdrukuga, kes olid juba kohale jõudnud. 

Juliette on blond neiu Põhja-Prantsusmaalt, kes naeratab palju ja on täitsa tore, samas natuke vingats nagu kohati prantslastele omane. Baptiste on vahva prantsuse noormees, kes on üliasjalik, väga hea huumorimeelega ning intelligentne inimene - mul on väga hea meel, et tema meie grupis on. Ana on neiu Tšiilist, kes on selline nooruke, väga jutukas, ülisõbralik, ning seltsiv aga ma juba praegu tunnen, et ma võin väsida, kui liiga suurte annustena temaga suhelda. :P Aga iseenesest hästi fun inimene, mulle meeldib. Kõige hiljem jõudis lennujaama soome tüdruk Aino, keda me siis 3 tundi ootasime. Pigem vaikne tüdruk, aga tark ja sõbralik ja temaga sain ma kuidagi kohe ühele lainele. Nii et selline väga tore gäng on meil, kellega me kõik järgnevad päevad koos ülikooli ja muu eluga tutvusime. Viidi bussiga siis Dartmouthi, enne sõime veel rämpstoitu tee peal ja tegime kiire shoppingu Targetis, kust ma ka üht-teist olulist ostsin.

Ja siis me jõudsime campusesse ehk ülikoolilinnakusse, minu nö piirkonda Cedar Dell West, seejärel natuke asjaajamist ning sain oma tuppa sisse. Tegemist on kahekorruseliste townhouse tüüpi majakestega ja igas majas on 6 tuba + suur köök, 2 vannituba ja ühine elutuba koos suure söögilaua ja toolide, diivanite ja kõige muuga. Ümber on palju metsa, järvekene ja muud loodust. Väga roheline ja hea on ühesõnaga. :) Cedar Dell West majad on kõige kaugemal campuse keskmest, kus asuvad õppehooned ja muu, aga see "kauge" on 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel, seega väga okei. Saabki ennast liigutada. Mõned järgmisel hommikul tehtud pildid.

Minu tuba on esimesel korrusel kohe välisukse vastas. Pisike ja armas. Sain Targeti ja Walmarti abiga selle hubaseks sisustatud, nii et kõik hädavajalik on olemas. Siin mõned pildid sellest ka.

Olulise info koht. Kui keegi peaks kingitusi ja meeneid tahtma saata :D

Minu postiaadress on:

285 Old Westport Road

North Dartmouth, MA 02747-2300

Cedar Dell West 443A; Box 80-7247

Enne magamaminekut sain veel paar tundi küürida ka seda tuba, et õige algus oleks asjal ikka. Siiani olen üksinda olnud terves majas ja campusel polegi üldse eriti rahvast, sest kõik kolivad sisse homme ehk pühapäeval. Siis hakkab actionit saama - loodan, et on normaalsed inimesed tulemas.

21.01 neljapäev

Terve päeva orienteerusime ehk toimus student orientation. Kuulasime ülikooli asjapulkasid ja tähtsaid ninasid meile soovitusi jagamas, nõu andmas ja niisama mulisemas erinevatel teemadel. Selle päeva jooksul sai üsna palju ka ringi joostud mööda campust mitmesuguseid pabereid toomas, viimas, täitmas. Sain oma UMass ID kaardikese ja muid materjale.

Alates neljapäevast kuni homse lõunani saame ülikoolis süüa kohas nimega the Marketplace, hüüdnimega the Res. Toiduvalik pole just uskumatu, aga väga hea sellegipoolest. On värsket ja tervislikku, aga lõviosa pigem selline pitsa, pasta, hamburger, paneeritud kana jne. Aga mulle on väga meeldinud need Res'i toidukorrad, kuna siis saame gängiga kõik koos istuda, üksteist tundma õppida ja vestelda. Muideks, nüüdseks on gäng laienenud kõvasti esialgsest viisikust, lisaks on üsna tore kanadalane Sam, maailma kõige pikaldasem inimene ehk tüdruk Kolumbiast nimega Diana ja veidi tüütu Indiast pärit tüdruk Anusha, kelle jutust ma ka vahel aru ei saa, sest see india aktsent on ikka väga tugev. Üldse on palju Indiast pärit vahetusüliõpilasi sellel semestril tulnud, aga nendega väga suurt kokkupuudet pole olnud pärast neljapäevast orientationi. Orientationi käigus tegime ka mingeid ice-breakereid, mis täiega tuletasid mulle AIESECi meelde. :) Vanad head mängud, väga nostalgiline. Lisaks tehti tuur campusel, mis on päris kena ja mitte meeletult suur, mulle täitsa meeldib. Arhitektuur on üsna spetsiifiline, aga lahe. 

Sain korda ka oma ained ehk siis võtan kolme õppeainet - Strategic Management, Marketing Research ja Social Media Marketing. Tõotavad tulla heade professoritega loengud, nagu ma kuulsin Charlton Business College'is nõustamisel käies. Hädavajalikud raamatud maksavad väikese varanduse, aga ehk saab kuidagi loovalt läheneda asjale ja skeemitada. ;) Mis on nüüd kohe esmaspäeva hommiku vaja ära teha, on 4100 € ülekanne majutuse eest ja seejärel õhust ning armastusest edasi elada. :P Selles osas mul jätkuvalt suur stress ja et ma ei saanud kohe seda ülekannet, tegi mind päris kurjaks Swedbanki suunas, kuid loodetavasti saab hakkama. Kohaliku pangakonto osas ootan veel praegu, kuna hetkel pole seda vaja olnud ja otsustasin teha selle alles siis, kui reaalselt vaja on. Muus osas olen suutnud ennast kenasti sisse seada siia juba.

Neljapäeva õhtul jõudsime veel Walmartist läbi käia pärast pooleteist tunnist bussi ootamist - buss oli eraldi tellitud meile, aga mingi kommunikatsiooniprobleem oli tekkinud mitmes protsessi lülis ja seetõttu läks nii. Sellega megaväsitav päev lõppes ka.

22.01 reede

Nii, terve see päev räägiti meile, kui hull lumetorm nädalavahetusel on ja sellepärast ei saa me mitte kuhugi minna ning peaksime terve aja toas passima. Lisaks oli Exchange Program Get-together, kus kohtusime oma ristiemast haldjatega, kes olid aidanud pabereid määrida ja meid siia toimetada. :) Muus osas chillisime niisama ringi, ajasime veel viimaseid asju korda ning kella kuue ajal oli veel poodi minek veini järele. Üks tore vene noormees Sergey, kes on juba mitmendat aastat välistudeng siin, kutsus meid kõiki enda majja peole reede õhtuks. Elab umbes 10-minutilise autosõidu kaugusel campusest ja no väga vinge maja ikka. Täpselt järve ääres, suur ja ilus, vedas paganatel. :P Aga selle jaoks on ikkagi vajalik auto, sest muidu on väga keeruline see liikumine ülikooli vahet.

Mu esimene pidu siin Massachusetts'is oli väga äge! Mingid kerged kultuurišoki momendid olid, kui suitsetati mitmeid erinevaid tubakaid ja muid taimi, me degusteerisime seal White Russian kokteili, mida Sergey kõigile pakkus, ja mängiti erinevaid mänge, kaasa arvatud beer pongi veega. Lahja värk see water pong. :P Nagu ma ütlesin, vinge pidu, kuid siin on suur AGA: toas suitsetamine. No ikka väga jube, juuksed pärast jubedalt haisesid ikka ja passiivne suitsetamine level 2000. Sellegipoolest meeldejääv ja tore, koju viidi alles nelja-viie ajal.

No nõndaks, kell siin hetkel 2 öösel ja ma juba väga aeglane, aga kurja, pean selle blogipostituse lõpuks valmis saama! :D Seega jätkame!

23.01 laupäev

Täna oli siis see kurikuulus lumetormi päev. Päev algas peavaluga alles kella 11 ajal, mil ma oma väsinud keha voodist välja tõstsin ja lõpuks brunchile roomasin, et teistega kohtuda. Õnneks ma polnud ainuke valudes inimene ja sain saatusekaaslastelt lohutust. Kokkuvõtlikult ütleks selle lumetormi kohta, et jah, väga tuuline, kogu aeg midagi sadas - enamasti lörtsi, alles õhtul läks lumeks üle. Aga lumi polnud kuskil 9 ajal veel põlvini isegi, nii et üsna okei siiski, ameeriklased võimendavad üsnagi neid asju. Pärast brunchi läksime Juliette'i korterisse, jõime teed, jutustasime ja vaatasime paar Friends osa. Siis läksime laiali natukeseks puhkama, kiire Skype Kaareliga ning kogunesime uuesti õhtusöögiks, mis täna oli kuidagi nigel, aga no kõhu sai täis. Siis tuli Ana korra mulle külla ning pärast seda olen niisama tubli olnud. Triikisin siin, korrastasin ja asjatasin, homme hommikul jätkan. Homme pärast brunchi on ka meil suur poodiminek, et oma toidud ära osta, sest keegi meist ei võtnud meal plani. Ehk siis kõik teeme ise oma köökides süüa ja oleme tervislikud - mul hea meel, et teised samamoodi olid mõelnud nagu mina selles osas. :)

Aa jah, mu toa osas veel see, et radiaator katki ja mul oli toas ikka väga külm. Esimene öö oli okei, magasin teki ja pleediga, kuid järgmine öö juba täisriides kampsuni ja villaste sokkidega ning ikka oli külm. Nüüdsest mul soojapuhur toas ühesõnaga, mis korralikult kütab.

Muud infot veel niipalju, et plaanis on külastada Providence'i linna, Bostonit ja New Yorki varsti. Uurime siin pileteid ja mõtleme. Lisaks tuleb ära planeerida ka spring break ehk vaheaeg hehe. :) Mõtted on New Orleans'i, Kanada ja San Francisco juures praegu, aga Baptiste rääkis veel, et eelmine aasta oli saadud Kariibi mere saarte kruiis ainult paarisaja dollariga. Nii et kõik väga lahtine, aga juba mõtleme, sest varem ära ostmine teeb asja märgatavalt odavamaks. Lisaks toimuvad ülikoolis kogu aeg erinevad üritused, seega igav ei hakka nagunii. Fitness keskuse ja jõusaali liige olen siin ka juba - sporti hakkan korralikult tegema. Ehk ei tulegi 30 kilo raskemana tagasi, vaid võib-olla isegi saledamana. ;)

Okei, aitab küll, juhe täiesti koos juba! :D Olge tublid ja kui siia alla lõpuks jõuate lugemisega, siis suur kiitus minu poolt ja kalli ka muidugi!

Elu kalleim õun & fun with friends

Nõndaks, nüüd kui mu New Yorgi stamp-hommikusöök (täisterawrap keedumuna, chipotle kreemjuustu ja kirsstomatitega) on söödud ja pere ning Kaareliga on skaibitud, väike ülevaade seni toimunust. :)

Üleeile alustasin päeva taaskord oma wrapi leiutisega ja seejärel kihutasin Brooklyni, et kokku saada vana sõbra Blaine'iga, kes mõni päev New Yorgis viibis ja samal päeval juba lahkuma pidi, seega kokkusaamine pidi olema kiire ja efektiivne. Tal oli kaasas kaks sellist ehedat Brooklyni hipster-muusikust sõbrameest - Greg ja Andrew - kandiliste prillide, habemete ja kampsunitega, nii et väga autentne värk. Läksime väga ameerikalikku nurga-dinerisse, kus sõime sisuliselt muna, kartulit ja saia ning jõime kohvi. Peab vahemärkusena tõdema, et siiani pole see toitumine just kõige tervislikum olnud ja kui mu nägu enam Skype-s ekraanile ei mahu, siis kõik teate miks. Aga brunchi ajal õpetasin oma ameerika sõpsudele, et kohvi sisse tasub mett panna ja nad olid väga vaimustuses sellest. Greg lausa ütles hiljem Facebooki grupichätis, et see on juba praegu tema elukvaliteeti tugevalt parandanud. :D

Edasi sain kokku kalli Sannuga Manhattanil, Barnes&Noble'i raamatupoes. Selle poole tunnikese jooksul, mis ma seal aega parajaks tegin, jõudis üks suvaline tõmmu noormees mulle mingi pick-up line'iga juba läheneda ja uuris meeleheitlikult, kust ma küll pärit olen. Lõpuks ei arvanudki ära, ütlesin, et Estoooniaa ja lippasin juba Sannu juurde.

Sannut oli super tore näha! :) Läksime esmalt Chelsea piirkonda avastama ja lumesaju tõttu astusime üsna varsti sisse Chelsea Marketisse. Väga vinge ja suuur söögi- ja ostukohtade keskus, kõik stiililt boheemlaslik, aga ilus - mõneti ehk Kalamajalik. Nagu Telliskivi poetänav, ainult et oma 100x suurem ja 20x ägedam. :D Lürpisime värskelt pressitud greibimahla ja browsisime ringi. Hiljem jõime kohvi ühes hipster-food court'is ja jutustasime elust ning lastest hahaa! :) Tagasi Queens Plazasse ehk nn "koju" minemine võttis oodatust kauem aega, kuna pühapäeval on metrooajad ja liinid kõik segi paisatud. Selliseid silte leidus iga nurga peal:

Hiljem Dimitry ja Chilli juures tellisin esimest korda Ameerikas olles kulleriga toitu koju Seamless.com veebilehe kaudu. Seekord siis Mehhiko toit - kana taco ja mingisugune liha quesadilla. Kummalisel kombel nii lõpuks oligi: taco vahel oli AINULT kana ja quesadilla koosnes kahest tortillast, mille vahel oli kilo liha. Salatist või muust värskest polnud haisugi, lõpuks tükeldasin ise tomateid vahele sellele. Lisaks, siin on ju ka see lugu, et jootraha tuleb jätta 10-20% vahemikus, muidu saadakse pahaseks. Olin otsustanud jätta kullerile 7.20 $ arve juures 1.80 $, mis on väga soliidne tipp. See pruun võrukael üritas raha tagasiandmisel veel rohkem tippi välja meelitada, aga õnneks ma pole arg inimene just ja sain ilusti kõik raha tagasi. :D Ühesõnaga, see toidu koju tellimine oli hea õppetund mitmes mõttes. Ja välja ei läinud, järjekordne hea rahulik õhtu Scrubs'i vaadates - vanaks vist jäänud! :O

Muideks, võib-olla mõneti ilmselge tähelepanek New Yorgi kohta, aga siin on ikka väga lärmakas! Ma magan kõrvatroppidega, aga sellegipoolest on terve öö mingi jube saagimine, müristamine ja muu lärm sees. Lisaks oli nii eile kui ka täna öösel umbes 15 kaaadi Dimitry toas, kus ma hetkel ööbin. :D Hoiab kenasti noore ja värskena, aga kolme tekiga magamine on üsna isemoodi...

Aga eile siis seiklesime Sannuga tema nö kodupiirkonnas ehk West Harlemis. Käisime Sannul külas korraks ja siis edasi jalutasime (loe: külmetasime) mööda Hudsoni megatuulist jõeäärt Columbia ülikooli poole. Seal väike kohvi ja saiakese paus ning edasi Upper West Side'il ringi uurimas. Käisime Aasia toidupoes, kust ostsin õhtuks sushit ja oma elu kalleima õuna - 1.5 $. :P Seejärel läksime Grand Centralisse, et Liisu saaks osta eriti newyorgilikku küpsiselaadset toodet nimega Black & White legendaarsest Zaro's pagariärist.

Seejärel tegime väiksed dringid lähedalasuvas baar-restoranis, kus ma tarbisin ühe Bud Light'i - pigem selline kerge õllemaitseline soodavesi kui õlu, tänu jumalale. Ma pole just suur õllejooja. Kõige odavam pokaal veini seal oli 10 eurot umbes, seega otsustasingi õlu kasuks. :D Kodus nautisin oma spicy crab roll sushit ja näksisin must-valget küpsist peale.

Täna on olnud kodune asjaajamiste ja dokumentidega jändamise päev. Tuli välja, et JFK lennujaamast oldi mu ülikooli helistatud, et errmm mingi tsikk jättis oma paberid siia maha. Suht hea vedamine, et neid lihtsalt prügikasti ei vistatud, nagu üldiselt tehakse. Helistan neile homme ja palun, et nad postiga dokumendid ülikoolile saadaksid. Seejärel tegin mõnusalt maski ja värvisin kulme siin. :D Täna lähen võib-olla Sannule külla veel galeriisse ja pakin asju homseks varajaseks äralennuks. Ilmselt õhtustame selle Chilliga kuskil lähedalasuvas restos.

Lisaks sain info, et mu koduks järgnevaks 5 kuuks on Cedar Dell West Townhouse University of Massachusetts Dartmouth ülikoolilinnakus, kus mu korteri number on 443 ja tuba A. VIST on üksinda tuba juheeeeei!!! :) :) Homme siis selgub lõplikult, aga praeguse info järgi tundub nii. Lisaks on selles korteris 5 tüdrukut veel, meil kõigil oma toad, aga ühine köök ja vannituba, mis on igati fine. Ma olin juba valmis tuba jagama, aga oma tuba on ikka väga normaalne variant. :) Jõudsin juba Facebookis neid stalkida ka, tunduvad kõik normaalsed. Arve peaks siis selle nalja eest tulema 4203.5 dollarit, mis on ligikaudu 4000 eurot. Vahva, can't wait, et arve tuleks juba. :D

Okei, see postitus nüüd hiiirrrmuus pikk, aga ehk sai kõik oluline ja mitte-nii-oluline ära mainitud.

Kirjutage küsimusi-kommentaare ja endast ka uudiseid, eks ole! Over and out.

First stop - New York aka linn on minu!

Ja mu Ameerika seiklus on alanud! Võtsin lõpuks need 15 minutit, et avada oma elu esimene blogi ja siia midagi oma esimestest tegevustest kirjutada ka.

Nimelt siis jõudsin eile õhtul ehk 15. jaanuaril Ameerika pinnale, New Yorki. Enne suutsin Tallinnas lennujaama minemisel mütsi ja kindad ära kaotada ning seejärel otsiti mul lõhkeainete jälgi turvakontrollis. Nii et igati perfektne algus ja sai kinnitust ka see, et ma pommidega pole möllanud. Ärasaatmise kompaniis olid Dagny, Piret ja Kaarel - nagu arvata oli, siis oli tegemist väga pisaraterohke ja intensiivse hüvastijätuga. :D

Lend Norwegianiga läks veidi kauem ning pardal ei saanud tasuta süüa (!?!?!?!). Nagu võib arvata, olin üsna tusane selle avastuse peale, aga õnneks olin varunud korralikult snäkki kaasa, nii et nälga ei jäänud. Nagu tubli oravake ikka @Kaarel. :D Muidu igati edukas lend, sai kohe mitu filmi ära vaadatud ja isegi poolteist tundi und. Kahjuks suutsin mõned semi-olulised dokumendid ära kaotada lennujaamas, kui USA-sse juba sisenenud olin, aga no ju siis pidi nii minema. Muideks, ainuke küsimus, mis tollitöötajalt, tuli, kui riiki sisenesin, oli kui kauaks ma õppima jään. Ja kõik. Olin valmistunud full-body searchiks ja lamp-näkku nipiga küsimusteks, aga no läks seekord nii. :)

New Yorgis ööbin oma vana AIESECi sõbra Dimitry juures - vahva kutt Usbekistani juurtega, kes elab kahe korterikaaslasega Astorias, Queensi linnaosas. Väga soliidne piirkond, julgeb isegi pimedas üksinda ringi liikuda ja kohe Manhattani kõrval. Mul tuleb aga selline Keenia vibe kohe peale ning hoian kramplikult oma käekotist ning vahin kogu aeg selja taha, kui ringi kõnnin üksinda... See vist ei lähe mul kunagi päriselt ära.

Jõudes eile kohale, anti mulle kohe veinipokaal kätte ja ajasime Dimitry ja Chilliga (Indiast pärit korterikaaslane) natuke lolli juttu enne magamaminekut. Uni oli supermõnus, aga üllataval kombel ärkasin juba 9 ajal täiesti iseseisvalt üles. Üsna erakordne minu jaoks! Üldiselt on mulle aga alati tundunud, et see USA aeg sobib mulle paremini. Ta ajab mul režiimi täpselt õigel viisil nihkesse, nii et ma ärkan normaalsel hommikusel ajal. Hurraa!

Täna alustasin päeva bageli ja lattega ning läksime Dimitryga Brooklyini kirbukale Industry City's. Väga vinge väike piirkond ja ülimalt lahe kirbukas! Näpud hakkasid jubedalt sügelema - oleks sealt ikka mitme kotitäie asjadega ära läinud, kui pagas poleks pilgeni täis topitud, nii et ka A4 leht enam sinna vahele ei mahu. Aga sinna ma lähen tagasi! :D

Edasi avastasin Brooklyn Heights ja Cobble Hill piirkonda ning taastutvusin metroosüsteemiga. Üldiselt saab hakkama, midagi üleliia keerulist õnneks pole. Hüppasin läbi ka AT&T esindusest ning mul on nüüd USA number! Selleks on +16097875521, kui keegi soovib helistada. New Jersey number mingil põhjusel, leiiiiiim. :P Pärast seda lõunastasin päris toredas hipsterkohvikus nimega 61 Local, kus imepisike pasta + siider läksid koos tipiga kokku 24 dollarit, mis on ligi 20 eurot. Vahva lugu ikka küll, see oli esimene ja viimane kord, kui ma sellisesse kohta sööma lähen. Päris vaene tunne on ikka siin!

Muideks, ütlen siia vahepeale kohe ära, et see on üsna üksikasjalik postitus ja edasi nad nii detailsed ilmselt ei tule, kui mul just väga palju vaba aega ei hakka olema. Eks näis, kuidas nendega läheb ja kui tihti neid tulema hakkab.

Hetkel jalad tulitavad - ei tasu vist kontsaga saabastega enam minna exploorima. Mõne aja pärast jõuab Dimitry oma neiu Kellyga ja lähme korra välja kuhugi istuma. Tegelikult annab reisiväsimus veel tunda ja hea meelega läheks juba praegu magama, aga küll homme magada jõuab. 

Edasine plaan näeb ette, et saan homme Blaine'iga kokku brunchiks, enne kui ta New Yorgist ära läheb. Ning homme-ülehomme peaks Sannuga hängima, mõtlesin talle galeriisse ka külla minna. Väga tore ikka, et nii palju sõpru-tuttavaid siin, isegi üsna kodune tunne. :) Juba mõtlesin oma sünnipäevaks ehk ka New Yorki tulla, sest siin on kellegagi tähistada vähemalt... Kui just uued kursa- ja toakaaslased jube headeks sõpsideks mul ei saa, võib juhtuda küll.

Üldnfo mõttes veel kordan üle, et kolmapäeva hommikul ehk 20. jaanuaril lendan Bostonisse ja sealt korjatakse mind ja teisi vahetusüliõpilasi bussiga peale ning viiakse otse campusesse. Sealt hakkab intensiivne orientation peale ehk rumalate eluvõõrate laste harjutamine ülikoolieluga. Ehk nagu ma poleks juba piisavalt oma elu jooksul erinevates ülikoolides käinud hahaaa!

25. jaanuaril hakkab loengumöll. Hetkel ma siiani ei tea, mis majas või toas või inimestega ma elama hakkan - anti teada, et järgmiseks nädalaks otsustatakse ära ja edastatakse info. Väga excited just ei ole selle toa jagamise osas, aga loodan parimat! Igatsen natuke oma armsat Põhja-Tallinna korterit, kus nüüd Helen elab. Heleniga vedas ikka - olen überrahul, et selline normaalne üüriline. Vähemalt ma ARVAN, et normaalne, seda vist aeg näitab, kas hakkab läbu pihta või mitte. :D

Okei, aitab nüüd sellest jutuvadast, hoidke mind palun kursis sellega, mis ka teil toimub! Ootan updeite. Liisu out.