Pisiku-Liisu õpib Photoshoppi ja kolab Providence'is

Väike update vahepeal haigelt lapselt Ameerikast... Olen enamuse selle nädalast mingi gripi/külmetuse/viirusega võidelnud, mis on ilmselt Bostonis külmetamise otsene tagajärg. Nii et just tohutult sündmusterohke pole olnud, aga üht-teist on raporteerida ikka. Kolmapäev oli vahva, kuna saime Anaga kokku lõunaks campus centeris ning jutustasime pikalt maast ja ilmast. Tal praegu suhtemured ehk saimegi poistest rääkida terve aja. :D Seejärel tõin oma posti ära - aitäh armsate postkaartide eest! - ning läksin campuse poodi ülikooli logoga dressipluusi ostma, mida ammu olin teha planeerinud. Sel aga oli väike defekt küljes, homme vahetan uue vastu välja ning siis teen uhke pildi ka sellest.

Osalesin ka esimesel Photoshopi seminaril, mida kokku on kolm. Mõtlesin, et täiendaks oma oskusi ja kuna mul on siin natuke liiga palju vaba aega, siis hea midagi kasulikku teha vahepeal. Täitsa tore oli, sai fotode ja pintslitega möllata paar tundi.

Terve neljapäeva olin kodune, vaheldumisi magades ja erinevaid ravimeetodeid katsetades. Tegin natuke hääd pastat lõunaks ning kõrvale pokaal punast veini, millel pidi mitmeid raviomadusi olema, hihiii. Tegelikult oli National Drink Wine päev ka, nii et pidi tähistama. :) 

Esimene pool reedest möödus sarnases küüslaugu-ingveri-sidruni-mee-vitamiinide ja veidrate Ameerika medikamentide udus, aga pärastlõunaks olin suuteline ikkagi oma küsimustikke jaotama minema. Nimelt Marketing Research õppeaine jaoks on mul vaja 45 täidetud küsimustikku campuse pealt kokku korjata. Küsimustik ise on kolm A4 lehte, nii et mitte mingi lühike asi. Küsimused ise pole ka just jah/ei, vaid sellised, mille peale tuleb ikkagi pikemalt mõelda. Tegin aga tublit tööd ja homseks ehk esmaspäevaks jäi ainult 10 veel teha, juhei. Tüütu siinkohal on see, et kui kas või üks küsimus on jäetud vastamata, on kogu ankeet kehtetu ja seda ei saa kasutada. Seega pean näpuga järge ajama, et kõik ära täidetaks.

Reede õhtu möödus aga juba lõbusamas meeleolus, kuna kutsuti Ivy majja taaskord väiksele koosviibimisele. Vaatamata tõbisele olekule, ma ikkagi läksin, sest mul oli tunne, nagu poleks sõpru juba sada aastat näinud. Lühikese õhtu tegin, aga oli vahva nagu ikka, kogu meie punt oli koos + laiendatud sõprusring, kus on siis ühed lõuna-ameerika poisid, paar inimest indiast jne. Üks Kolumbia kutt nimega Carlos tuleb järgmisel semestril TTÜ-sse õppima, mis on eriti äge minu arvates, ehk siis talle sain rääkida õuduslugusid Eesti detsembrist, kus meil ainult loetud tunnid päevavalgust on, aga ka seda, kui vinged on valged ööd juunis.

Terve laupäeva veetsime Juliette, Sergey ja Baptiste'iga Providence'is, mis on 45-minutilise autosõidu kaugusel asuv linnakene, kust võib muu põneva hulgas leida ka tuntud Brown ülikooli, mida käisime esimesena vaatamas. Kohe pärast Korea restoranis lõunatamist muidugi (food first), kus toit oli imeline lihtsalt. Providence asub muidu Rhode Islandi osariigis üldsegi ja seal elab 180 tuhat inimest, nii et sellist keskmist mõõtu asula.

   

         

Peab ütlema, et nii palju kui Brownist näha jõudsime, on tegemist vääääga kena ülikoolilinnakuga ja kuna meil ilmaga ka väga vedas, siis oli üldse suur õndsus peal seal ringi jalutades. Isegi ühikatoad nägid megahead välja vähemalt väljaspoolt, nii et täitsa kadedus tuli peale. Campuse politseiautod olid valdavale pruunile vastupidiselt väga värvikirevad ja kandsid loosungit Defenders of the Arts ehk siis kunstide kaitsjad. Väga õilis! Pärast seda jalutasime Prospect pargis natuke ringi, kust avanes hea vaade, ja avastasime jõeäärset südalinna piirkonda. Ehk tuiasime niisama, kuni tuli kohvitung peale. :)

           

Kohvi läksime otsima sellisesse kohvikusse nimega White Electric Coffee, mis juba kõlas nii hipsterilt, et pidime ära nägema. Õnneks hipsterid oskavad head kohvi hinnata, mis siin riigis on üldjuhul haruldane. Ning peab tõdema, et hea oli, koht ise oli ka kihvt! Muideks, enamik pildid on tehtud Baptiste'i telefoniga, sest minu telefoni aku oli sisuliselt terve päeva tühi, kuna tark 28-aastane unustas telefoni ööseks laadima panna. Mõistus pole oma teha, nagu mu ema armastab öelda selliste asjade peale. :D

 

Kohvilaksu all, orienteerusime Providence Place kaubamajja, mis oli üsna asjalik kaubanduskeskus. Sisse astudes tervitas meid aga üle keskuse kajav tuletõrjealarm, mis osad inimesed paanikasse ajas, osad aga toimetasid oma asjadega rahulikult edasi. Seetõttu me ei saanudki hästi aru, kas peaks seda tõsiselt võtma või mitte. Lõpuks lihtsalt küsisime mingi kioskineiu käest, et mis värk on ja ta kinnitas, et mingi tatt oli sellele nupule vms vajutanud ning peaks kohe üle minema. Ja läkski. Seejärel sai natuke shopatud ning ma lahkusin kaubamajast 2 tundi hiljem ühe smuuti, kolme pluusi ja vöö võrra rikkamana. :) Shoppamise vajadus sai selleks poolaastaks rahuldatud. Aa ja keskuses oli mingi Lego näitus ka, erinevaid USA hooneid oli legodeklotsidega kujutatud, päris võimsad olid.

 

Edasi läksid näljased jälle sööma, seekord üsna autentsesse Mehhiko restorani, kus pidime kahjuks ligi tund aega oma toitu ootama, aga seevastu toit oli üsna hea. Tippi võeti meilt seekord sundkorras, mis oli esmakordne kogemus. Kõigepealt toodi arve, et jaa, vabandame pika ootamise pärast ja seetõttu me ei pannud arvele maksu juurde, palun väga. Meie olime suht rõõmsad selle üle, panime 60 dollarit kaante vahele (arve oli 45) ja jäime rõõmsalt oma vahetusraha ootama, et siis ka tippi natuke jätta. Tagasi toodi 5 dollarit, mis pani meid kõiki kulme kergitama. Ah et siis 10 dollarit jootraha 45-dollarilise arve eest, mis teeb 23%, huvitav. Aga meil oli kõik selleks hetkeks villand ja väss ning me lihtsalt lahkusime.

Tänane päev möödus vaikselt, ravisin ennast ja veetsin enamuse päeva arvuti taga ning raamatukogus. Mõtlesin, et hellitan ennast väikse šokolaadi ja uue joogiga, mida pole varem proovinud. :) Lõpuks olin korralik energiajänku seal arvuti taga.

 

Aga sellega seiklused lõppesid selleks nädalaks, varsti kirjutan jälle - olge teie tublid, igatsen!

Imeline Boston, valentinipäev ja lõhkevad torud.

Jätkame hoogsalt! Laupäev möödus mul Bostonis, mis on nüüdsest minu lemmik linn Ameerika Ühendriikides. Ilmselt hakkab New Orleans selle tiitli nimel konkureerima, aga praegu võib küll seda öelda, sest mulle väga-väga meeldib see linn. Siinkohal tänaksin Erikut, kes mulle Bostoni vaatamisväärsuste raamatu kinkis, mis osutus väga kasulikuks. :)

Külastasin Quincy Marketit, kus maitsesin kõige ehedamat New Englandi clam chowderit (selline tummine merikarbihautis saiast kausi sees - pilt allpool), armsaid poode südalinnas, lisaks jalutasime momendiks Beacon Hilli ja Boston Common pargi piirkondades, nägin Massachusetts State House'i ära ning kiiresti ka John Hancock torni ning Copley platsi. Põhjus, miks kõike "korraks" ja "kiiresti" oli see, et kraade näitas oma -10 ja tuul oli meeletult tugev, mis oli üsna ebameeldiv kombinatsioon. Väljas väga jalutada ei andnud, aga andsin oma parima. Mu lemmik kohaks oligi Quincy Market, mis oli elav, täis söögikohtasid, inimesi, muusikat ja melu. Seega vinge. Siin hunnik pilte teile!

             

Väga armas koht oli ka kohvik nimega Thinking Cup suurepärase cappucinoga. Siiamaani parim kohvi elamus! Ning viimase vaatamisväärsusena külastasime Trinity kirikut, mis on sisuliselt olulisim kirik USA-s, asutatud 1733. aastal ning on igatepidi eriline ja tähtis. Tunnistan, et oli ilus ja võimas, aga muud silmatorkavat ma selle juures ei märganud. Siin mõned ülipõnevad kirikupildid eest ja seest ja külje pealt.

    

Õhtusööki üritasime otsida North End piirkonnast, et külastada mõnda itaalia pererestorani, kuna seal on palju tuntud kohti, aga kuna parkimist ei leidnud, siis jäi see katki. Lõpetasime hoopis ühes iiri pubis, mida iga nurga peal leida võis. Seal oli live muusika, iiri kohv, kõiksugused New England piirkonna signatuur-road jne. Pildil näha natuke esinejaid ja kahte rooga meie laual - minul siis New England lobster roll ehk homaarirull või midagi sinnakanti.

 

Bostonis asuvast Newbury koomiksipoest ostsin endale lõpuks plakati ka seinale. Tegemist siis lilledest pealuuga. :D Üsna raju värk. Näeb koos Kaareli saadetud valentini lillekimbuga (aitäh:) välja selline... PS. Küünlad on keelatud siinsetes ühikatubades, aga ma rebel nagu alati. Lille pealuu juba näitab seda, kui rebel eks ole. :D

 

Valentinipäevast siis ka natuke... Üsna rahulikult möödus, käisime söömas TGI Friday's, kus oli lihtsalt imeline burger. :D Jah, ma ilmselt juba amerikaniseerun veidi, aga valisin burgeri ja nautisin iga hetke sellest. Lisaks oli neil passion fruiti ja mango smuuti seal, nii et see restoran on praeguse seisuga mu top söögikoht siin, uskuge või mitte. Hiljem sõitsime autodega Horseneck randa ja jõime seal rõõmsalt valentinipäeva veini. :P

Esmaspäeval oli torude lõhkemise päev. Ehk kõik oli korras, minu tuba oli hundilaut nagu alati, millega olin juba harjuma hakanud, kui naasesin raamatukogust ning tuli välja, et Lucy, kelle tuba minu oma kohal on, oli akna nädalavahetuseks lahti jätnud ning selletõttu olid torud külmunud ja seejärel lõhkenud. Vett oli läbi lae minu tuppa ka jooksnud, tuletõrjealarm oli tööle läinud, kõik tossu täis ja muu möll. Praeguseks on alles jäänud vaid imelik hais - õnneks parandati kõik üsna kiiresti ära. Eile käisime ka kümnekesi kinos Deadpooli vaatamas. Väga fun film, minule igatahes meeldis. Päris palju roppusi, aga naljakaid roppusi, seega I approve. Eile tegin midagi mõeldamatut ja skaipisin tsikkidega raamatukogus. Ma ei tea, kui paljusid inimesi see häirida võis, aga mul oli ükskõik isegi. :D

Täna oli selline mõnus pikast nädalavahetusest taastumine - magasin pikalt, tegin tervisliku brunchi koos pokaali veiniga (don't judge me) ja käisin Targetis korraks. Seejärel loeng, raamatukogus istumine ning õhtusöögiks kanawrap ja marjasmuuti Tropical Smoothie kohvikus. Selline "elu on lill" tunne oli täna.

   

Aga võite vabalt mulle nüüd kirjutada ja nõu anda, kuidas vältida haigeks jäämist! Sest praeguse seisuga kurgus kõditab, pea kergelt valutab ja aevastan natuke liiga sageli. Küüslauk? Sidrun? Või lähen kohe hard-core ravimite peale üle? Ei taha hästi siin haigeks jääda, pärast läheb tõsisemaks ja siis maksan ennast päris vaeseks.

Üks tähelepanek ka sellest nädalavahetusest ja üleüldse siinsest olemisest... ameeriklased suhtuvad joomisesse ja alkoholisse nagu tõelisesse tabusse ning nüüd ma näen seda igal pool. Meil siin on näiteks dry campus ehk kuiv ülikoolilinnak, mis tähendab, et joomist üldse eriti ei tolereerita... no ma ei tea, mulle ei mahu pähe hästi. Mulle tundub, et see jube keelamine ja varjamine ongi asja siin üsna hulluks teinud, et inimesed joovad üle ega tea oma piire. Näiteks campus centeris on suur food court, kus on erinevad toidukohad ja üks üleüldine söögilaudadega ala... kõrval on UBar ehk campuse ainuke koht, kus saab õlut ja veini osta. Imelik on see, et sealt ostetud jookidega EI LASTA sul sealt baarist väljuda, ei lasta isegi seal üldalas istuda ja oma jooki tarbida. Sest mõni on alla 21-aastane... Et siis... mis mõttes? Igas restoranis võib-olla ju täiskasvanuid ja alaealisi, kus täiskasvanud ikkagi midagi nende nähes tarbivad. Siin on aga nii, et ei tohi mitte kuskil isegi nähtaval olla, nii jubedalt varjatakse. Minule mähe ei pahu, aga huvitav kohalik iseärasus.

Aga okei, mul raamatukogust tänaseks villand, nüüd koju ära. Peace out ja varsti kirjutan jälle!