Hei-hei, natuke siis paari eelmise nädala kohta, mis olid igati elamusterohked taaskord. Kõigepealt siis suurim üllatus üldse.... Trump sai presidendiks!?!?!?!?!??! Ma siiani väga hästi ei mõista seda, šokk ja eitus olid valdavad emotsioonid valimiste hilisõhtul ning järgmisel hommikul lisandus viha ning pettumus. Nagu... mis juhtus? Terve järgneva nädala ma kaeblesin ja kirusin ja arutasin ja kirusin jälle. Minu usk ameeriklastesse kadus ja kuna ma ise olen siit ära minemas - paras neile. Ise nad selle rassistist-seksistist-jobu valisid, nüüd söögu seda suppi, mis kokku keetsid. Ühinesin vahetustudengite kambaga nende ühikas, et seda õudust kaheksandal novembril jälgida. Üks portugali kutt oli reaalselt Trumpi poolt ja kui küsida temalt miks, siis ausalt... nii rumalaid põhjendusi annab välja mõelda. See tüüp pole kõige kirkam kriit karbis nagunii, seega mis ma ikka imestan. Ehe näide Trumpi toetajatest. Pildil näeb teda helesinises särgis :D
Kuidagi väga paslik oli kaks päeva hiljem Sergeyga Kanadasse põgeneda, aga tegelikult oli Toronto reis juba 1-2 kuud ette planeeritud. Pikk nädalavahetus teisel pool piiri, et enne äraminekut veel natuke Põhja-Ameerikat avastada. Reis algas 2-3 tunnise hilinemisega, sest mingil põhjusel polnud lennuk õigel ajal Torontost startinud, mis tähendas, et pidime paar tundi lennujaamas ootama ja aega parajaks tegema... muidugimõista hea söögi ja joogiga. Hilja õhtul Torontosse jõudes orienteerusime oma AirBnb koju üsna suure vaevaga, sest busse väga enam ei käinud ja netti meil telefonis ei olnud. Väga abivalmite ja sõbralike torontolaste abil jõudsime aga kohale ja kogu korter ning võõrustajad olid väga kenad! Järgmine hommik saime kätte oma pisikese üüritud Fiati ning sellega algas sõit Niagara linna, et Niagara kosk ära näha! FYI, Tim Horton's on Kanada kiirtoidukett (nagu McDonald's või Dunkin Donuts), kust sai üsna mõistlikku kohvi ning snäkki tee peal - terve Kanada on neid täis.
Sai natuke Kanada maanteedel oma Fiati ja selle manuaalkäigukastiga jamatud, aga jõudsime turvaliselt kohale. Niagara kosk asus Niagara nimelises linnas ja oli täpselt nii muljetavaldav, kui võis arvata. Niagara linn oli aga ajast väga maha jäänud, kuskil 70ndate või 80ndate paigus ja ilmselt korralik turistilõks omal ajal. Kuigi ilm oli külmavõitu, oli siiski üsna palju turiste ning piisavalt häid pildistamise võimalusi.
Järgmisel päeval avastasime Torontot ja esmalt jalutasime hipsterite rajoonis ringi - Queen Street West ja Ossingtoni tänavatel eelkõige, aga ka Trinity Bellwoods Park'is. Hästi palju oli tänavakunsti, väikseid kohvikuid, poode, kohvitopsidega neiusid ning habemikke. Eriti lahe oli graffiti-allee, kus pildistasime oma 10 minutit.
Lõunaks läksime Toronto põhilist turistide vaatamisväärsust kaema - CN tower, mis on lääne poolkera kõige kõrgem ehitis. Lõunatasime 360-kraadises restoranis ehk restoran torni tipus, mis keerles, nii et igas suunas sai vaadet näha. Ülilahedad vaated, aga no toit oli liiga kallis muidugimõista. Kahjuks ei saanud mingit gastronoomilist elamust seal, aga huvitav kogemus üleüldiselt ikka.
Edasi olime niisama turistid ja jalutasime linnas ringi. Nägime ära vana linnahalli ja praeguse linnahalli hooned, igasugu kesklinna platsid (näiteks Yonge-Dundas square) ja õhtu lõpuks ka ühe õllepruulikoja-pubi. Ma jõin ühe vaarika-õllekokteili ära, mis polnud üldse paha. :D
Järgmine päev hingasime värsket õhku High Park'is, kus midagi erilist just ei olnud, lihtsalt palju metsa ja üks kena järveke. Seega sõitsime trammiga tagasi kesklinna ning läksime Kensingtoni turule, mis oli rahvarohke alternatiivne tänavanurk kohvikute ja poodidega, kus oli hea väike kohvipaus teha. Seejärel kolistasime metrooga Casa Loma lossi vaatama, mis oli päris ilus ja ajalooliselt eriline, kuna on ainuke Põhja-Ameerika täis-suuruses loss.
Enne koju pakkima minekut jõudsime minna ka Distillery District'i piirkonda, mis meenutas mulle Telliskivi Loomelinnakut Tallinnas. Vanad tehased, mis on tehtud poodideks, kohvikuteks ja restoranideks - kõik väga moodne ja alternatiivne. Ostsin päris vinge põtradega salli sealt mingi 15 dollari eest, nii et võib rahule jääda. Üks šokolaadikohvik oli ka tore seal. Lõpetasime pubis õlu-siidri ja aasiapäraste parditiibadega, mis olid imehead. Jäime nende parditiibade pärast peaaegu bussist maha, aga natukese jooksmisega saime ikkagi peale.
Torontost lahkumine oli aga omaette seiklus/trauma. Jõudsime oma korterisse, panime kiiruga asjad kokku ning tellisime Uberi. Uber jõudis kohale ilusti, sõitsime rahvusvaheliste lendude lennujaama, kuhu olime ka saabunud ning hakkasime Porter Airlines silti otsima. Ei leidnud ega leidnud ning lõpuks küsisime turvameestelt. Nemad ütlesid meile, et Porter Airlines'il on eraldi lennujaam ühel Toronto saarel, mis on hoopis teises suunas, umbes tunni kaugusel. Nagu Ryanair teeb, et on eraldi lennujaamad, mis teenindavad ainult Ryanairi. Ma pidin südamerabanduse saama. Vaatasime oma pileteid ja asju, kus lennujaama polnud kirjas, ainult lennujaama kood... ning oligi nii, et hoopis teine lennujaam. Vaatamata sellele, et turvamehed ütlesid, et me kindlalt ei jõua õigeks ajaks kohale, hakkasime ikkagi Uberit otsima ja proovisime kiiresti selle õige lennujaama poole minema hakata. Meie lennu väljumiseni oli kuskil 1,5-2 h aega, seega mingi väike lootus oli. Kõige hullem oli see, et Sergeyl oli järgmine hommik kell 9 eksam. Ma muidugi helistasin lennufirmale ja küsisin, et millal järgmine lend oleks ja palju maksaks... Järgmine lend poleks jõudnud õigeks ajaks Bostonisse/Dartmouthi ja isegi kui sellega minna, siis see maksaks mingi 700 dollarit nägu.
Aga jah, Uberiga olid mingid ulmejamad, ei tulnud kohale, ootas vales kohas jnejne. Seega otsustasime võtta takso, mis oli muidugi jube kallis, aga odavam kui 700 dollarit eks ole... Valisin taksojuhi päris rassistlikult... mingi India tüübi turbaniga, sest ma teadsin, et kui palume tal kiirust ületada/kiiresti kohale jõuda, siis ta ka reaalselt seda teeb ega muretse üleliia liikluseeskirjade või muu sellise pärast. :D Mingi ime läbi jõudsimegi sinna lennujaama kuskil 40 minutiga, mul juba pisarad valmis, et kui vaja paluda ja nutta, et meid lennukile lastaks. Tuli välja, et lennuk hilines ja aega oli ülearugi. Passisime ooteruumis üle tunni aja täiesti niisama. Mina jõin rahustavat kummeliteed ja sõin šokolaadiküpsiseid, et oma šokist üle saada. Korralik reaalsuselaks ikka... nii võib juhtuda, kui reisimine juba kuidagi liiga mõnusaks ja tuttavaks muutub, et ei muretse enam piisavalt selliste "detailide" pärast ega kontrolli mitu korda asju üle. Torontos on üks suur rahvusvaheline lennujaam ja poleks elus arvanud, et just meie lennufirma kasutab mingit eraldi pisikest lennuvälja kuskil Toronto saarel. Kreisi! Ja lõpus üks naljakas avastus ka - Galaxy Note 7 omanikke ei lasta reaalselt lennukitesse. :D
Aga jah, järgneval nädalal oli palju tööd vaja teha, aga natuke sai meelelahutust ka. Näiteks, käisime Sergey sõpra Eddie't kuulamas, kes esines open mic õhtul campuse keskuses.
Järgmisel päeval avastasime Torontot ja esmalt jalutasime hipsterite rajoonis ringi - Queen Street West ja Ossingtoni tänavatel eelkõige, aga ka Trinity Bellwoods Park'is. Hästi palju oli tänavakunsti, väikseid kohvikuid, poode, kohvitopsidega neiusid ning habemikke. Eriti lahe oli graffiti-allee, kus pildistasime oma 10 minutit.
Seal piirkonnas leidsime ühe ägeda kokteilide ja alkohoolsete jookide poe, mille oleks tahtnud täitsa tühjaks osta, aga hoidsin ennast tagasi ega ostnudki lõpuks midagi, sest mul polnud käsipagasis väga ruumi ja asjad olid ikkagi kallid.
Lõunaks läksime Toronto põhilist turistide vaatamisväärsust kaema - CN tower, mis on lääne poolkera kõige kõrgem ehitis. Lõunatasime 360-kraadises restoranis ehk restoran torni tipus, mis keerles, nii et igas suunas sai vaadet näha. Ülilahedad vaated, aga no toit oli liiga kallis muidugimõista. Kahjuks ei saanud mingit gastronoomilist elamust seal, aga huvitav kogemus üleüldiselt ikka.
Edasi olime niisama turistid ja jalutasime linnas ringi. Nägime ära vana linnahalli ja praeguse linnahalli hooned, igasugu kesklinna platsid (näiteks Yonge-Dundas square) ja õhtu lõpuks ka ühe õllepruulikoja-pubi. Ma jõin ühe vaarika-õllekokteili ära, mis polnud üldse paha. :D
Järgmine päev hingasime värsket õhku High Park'is, kus midagi erilist just ei olnud, lihtsalt palju metsa ja üks kena järveke. Seega sõitsime trammiga tagasi kesklinna ning läksime Kensingtoni turule, mis oli rahvarohke alternatiivne tänavanurk kohvikute ja poodidega, kus oli hea väike kohvipaus teha. Seejärel kolistasime metrooga Casa Loma lossi vaatama, mis oli päris ilus ja ajalooliselt eriline, kuna on ainuke Põhja-Ameerika täis-suuruses loss.
Enne koju pakkima minekut jõudsime minna ka Distillery District'i piirkonda, mis meenutas mulle Telliskivi Loomelinnakut Tallinnas. Vanad tehased, mis on tehtud poodideks, kohvikuteks ja restoranideks - kõik väga moodne ja alternatiivne. Ostsin päris vinge põtradega salli sealt mingi 15 dollari eest, nii et võib rahule jääda. Üks šokolaadikohvik oli ka tore seal. Lõpetasime pubis õlu-siidri ja aasiapäraste parditiibadega, mis olid imehead. Jäime nende parditiibade pärast peaaegu bussist maha, aga natukese jooksmisega saime ikkagi peale.
Torontost lahkumine oli aga omaette seiklus/trauma. Jõudsime oma korterisse, panime kiiruga asjad kokku ning tellisime Uberi. Uber jõudis kohale ilusti, sõitsime rahvusvaheliste lendude lennujaama, kuhu olime ka saabunud ning hakkasime Porter Airlines silti otsima. Ei leidnud ega leidnud ning lõpuks küsisime turvameestelt. Nemad ütlesid meile, et Porter Airlines'il on eraldi lennujaam ühel Toronto saarel, mis on hoopis teises suunas, umbes tunni kaugusel. Nagu Ryanair teeb, et on eraldi lennujaamad, mis teenindavad ainult Ryanairi. Ma pidin südamerabanduse saama. Vaatasime oma pileteid ja asju, kus lennujaama polnud kirjas, ainult lennujaama kood... ning oligi nii, et hoopis teine lennujaam. Vaatamata sellele, et turvamehed ütlesid, et me kindlalt ei jõua õigeks ajaks kohale, hakkasime ikkagi Uberit otsima ja proovisime kiiresti selle õige lennujaama poole minema hakata. Meie lennu väljumiseni oli kuskil 1,5-2 h aega, seega mingi väike lootus oli. Kõige hullem oli see, et Sergeyl oli järgmine hommik kell 9 eksam. Ma muidugi helistasin lennufirmale ja küsisin, et millal järgmine lend oleks ja palju maksaks... Järgmine lend poleks jõudnud õigeks ajaks Bostonisse/Dartmouthi ja isegi kui sellega minna, siis see maksaks mingi 700 dollarit nägu.
Aga jah, Uberiga olid mingid ulmejamad, ei tulnud kohale, ootas vales kohas jnejne. Seega otsustasime võtta takso, mis oli muidugi jube kallis, aga odavam kui 700 dollarit eks ole... Valisin taksojuhi päris rassistlikult... mingi India tüübi turbaniga, sest ma teadsin, et kui palume tal kiirust ületada/kiiresti kohale jõuda, siis ta ka reaalselt seda teeb ega muretse üleliia liikluseeskirjade või muu sellise pärast. :D Mingi ime läbi jõudsimegi sinna lennujaama kuskil 40 minutiga, mul juba pisarad valmis, et kui vaja paluda ja nutta, et meid lennukile lastaks. Tuli välja, et lennuk hilines ja aega oli ülearugi. Passisime ooteruumis üle tunni aja täiesti niisama. Mina jõin rahustavat kummeliteed ja sõin šokolaadiküpsiseid, et oma šokist üle saada. Korralik reaalsuselaks ikka... nii võib juhtuda, kui reisimine juba kuidagi liiga mõnusaks ja tuttavaks muutub, et ei muretse enam piisavalt selliste "detailide" pärast ega kontrolli mitu korda asju üle. Torontos on üks suur rahvusvaheline lennujaam ja poleks elus arvanud, et just meie lennufirma kasutab mingit eraldi pisikest lennuvälja kuskil Toronto saarel. Kreisi! Ja lõpus üks naljakas avastus ka - Galaxy Note 7 omanikke ei lasta reaalselt lennukitesse. :D
Aga jah, järgneval nädalal oli palju tööd vaja teha, aga natuke sai meelelahutust ka. Näiteks, käisime Sergey sõpra Eddie't kuulamas, kes esines open mic õhtul campuse keskuses.
Tollel neljapäeval läksime kalkunit sööma ühele Thanksgiving üritusele - tasuta toit on ju alati vahva. Samal õhtul tähistas saksa välistudeng Magda oma 30ndat sünnipäeva Ivy ühikas ja pärast seda mindi Slainte iiri pubisse (taaskord). Mina olin Atkinsi dieedil, seega täiesti kaine terve õhtu, mistõttu ma lõpuks nägin õudset reaalsust Slaintes... tüdrukud olid jubedad, kutid olid jubedad, kogu see koht on lihtsalt jube!! Mitte kunagiiiii enaaaam! :D Sünnipäevapidu ise oli aga väga armas, mulle meeldis, kuna mulle meeldivad just need saksa tüdrukud. Mõistlikud, aga piisavalt fun-id ikka ka.
Selle nädala laupäeval sõitsime Sergeyga Bostonisse, et Bostoni Teadusmuuseumit külastada. Minu jaoks veidi pettumus, kuna ootasin rohkemat sellest. Äikeseshow oli huvitav, Shakespeare'i näitus mulle meeldis ja mõned masinavärgid veel, aga see oli ka kõik. Pärast seda ostsime Enja sünnipäevaks kingituse ära, võtsime auto tagaistmele Enja neli(!) Mongoolia sõpra ning kimasime Dartmouthi tagasi, et Diwali üritusele ja Enja sünnipäevapeole jõuda.
Bostonist tagasi jõudes läksimegi korraks campuse keskusest läbi, kuna seal oli mingi India püha tähistamise üritus nimega Diwali. Eddie ja Enja esinesid seal, muuhulgas igasuguste India traditsiooniliste tantsude, laulude ja muude etteastetega. Siin on pilt nende peaproovist, mida ma nägin - kahjuks päris esinemisele ei jõudnudki, sest jõudsime liiga hilja Bostonist tagasi. Aga olgem ausad, tegelikult läksime ainult tasuta toidu pärast. :D
Hilisõhtul toimus majas suur pidu ehk Enja sünnipäev! Seekord oli aga pidu leebelt öeldes teistsugune kui muidu. Kõik algas väga süütult ja tavapäraselt, inimesed hakkasid laekuma juba 9 ajal ning kella 11-ks oli maja rahvast täis. Ma ütleks, et kokku oli rohkem rahvast kui ühelgi varasemal peol. Ma olin jällegi terve õhtu päris kaine, lürpisin oma ühte kokteili ja nautisin niisama. Proovisin ka Sergeyd veidi ohjeldada, ma ise ka ei tea miks, aga tundsin, et ei tasu temalgi väga purju jääda. Ilmselt oli mängus mingi kõhutunne või naiselik intuitsioon, sest kell 1 öösel tungis majja politsei ja pidu aeti täiesti laiali. See võttis muidugi omajagu aega, sest rahvast oli nii palju ja kõik olid nii purjus, et ei saanud ööd ega mütsi aru... Maja omanikud, kes kohe kõrvalmajas elavad, tulid ka kohale, mitmed naabrid olid politseisse helistanud müra pärast ja päris suur jama oli. Eelkõige sellepärast, et inimesed olid terrassil suitsemas ning tegid liiga palju lärmi seal, sest lärm majast seest väga kuhugi ei kandu. Enja ja Sergey said muidugi ka trahvi - 200 dollarit nägu, eriti kuna nad hakkasid seal politseinikega vaidlema ja nad lihtsalt ei osanud üldse käituda. Ma olin sisuliselt ainuke kaine selles majas, aga see polnud minu koht seal midagi orgunnima või seletama hakata. Nii et huvitav öö... paljud pidulised läksid Dells'i majadesse edasi pidutsema, ma aga jäin koju ja läksin kahe ajal tuttu ära, sest mis siin enam. Järgmine päev oli palju koristamist ja mõnel andis pea kõvasti tunda hahaha. :D Minul oli aga kõik hästi ja jõudsin isegi tööd teha veel õhtupoolikul.
Eelmisel nädalal midagi põrutavat ei toimunud, ainult see, et ma kirjutamise hetkel (neljapäeval) olin Norwegian Airlines'i lennukis ühe kauni Kariibi mere saare poole lendamas! :) Esmaspäev, teisipäev ja kolmapäev tegin kõvasti tööd, et nädala raha ilusti ära teenida, et ei peaks finantside pärast muretsema. Kell üks neljapäeval astusime Bostonis Ilma ja Julianiga lennukile, et õhtuks Guadeloupe saarele jõuda, millest kirjutan pikemalt nädala pärast järgmises postituses. Niikauaks TSAU! :)
