REISIKIRI: 17 New Orleans'i avastust/veidrust/ägedust

Minu spring break ehk kevadvaheaeg möödus maailma kõige ägedamas linnas nimega New Orleans. Kuna ma ei taha teid, oma kalleid lugejaid, päris ära tappa mitmeleheküljelise blogipostitusega, siis võtan asja kokku 15 tähelepaneku-järeldusena, mis mulle New Orleans'is või roadtripi jooksul nalja tegi, mis mind ärritas või üllatas. Ja pilte on omajagu. Paneme palli veerema!

1. Ma ei tahtnudki kedagi roadtripi lõpuks ära kägistada.

Roadtrip algas minu jaoks hirmnaljakalt, kui me istusime enne minekut kiirsöögikohas nimega Five Guys ja Thao kõõlus niikaua oma toolil, kuni lendas laua alla suure hooga. Thao on ülipisike Vietnami tüdruk, kes on meganunnu 14-aastane, kes meiega kaasas oli kui Eddie kaaslane. Nali naljaks, polnud 14, aga tundus küll nii kogu reisi jooksul. Eddie, tore Taiwani kutt, kes tema kõrval istus kukkumise hetkel, suutis kuidagi õhust tema burgeri kinni püüda ja hüüdis uhkelt kohe: "I saved the burger!". Kõik olid korraks üllatunud-kohmetunud ja mind huvitas, kas tool oli katki või mis täpselt juhtus... ja seetõttu küsisin esimese asjana: "Is the chair okay?" Ausalt, ma tegelikult tahtsin küsida, kas Thao on okei, aga kuna ma samal ajal mõtlesin toolile, siis kukkus niipidi välja. Ehk siis me hirnusime Eddie ja Sergeyga mitu minutit järjest, samal ajal Thaod üles aidates ning lohutades.

   

Üldiselt võib aga öelda, et meie kaheksase bande 3500-miiline roadtrip möödus valutult. Tagasiteel ei teinud me ühtegi peatust isegi ja mõlemas autos oli 2 autojuhti, kes siis sõitsid korda-mööda. Nii et tublid olime, kuigi rõõm oli üsna suur, kui alguses Atlantasse ja New Orleans'i jõudsime ning hiljem tagasi koju.

2. Bronxis on täiesti okei ära eksida ja kõik teed viivad Yonkersisse.

Roadtrip kulges mööda Põhja-Ameerika idarannikut ja läbisime osaliselt ka New Yorki. Plaan oli enam-vähem siiski New Yorgist mööduda, aga mingil kummalisel kombel (Google Maps tegi nalja meiega) me eksisime ära ja sattusime New Yorki linnapiiri sisse, Bronxi piirkonda. Päris hirmus hakkas korraks, aga saime varsti siiski tulema, ilukilbid küljes. Yonkers oli põhiline random koht, kuhu kõik sildid viitasid mingil põhjusel, ehk siis see võis meid ka segadusse ajada.

3. Leidsin Smelly Cat kohviku Charlotte'is!

Kes Friends'i telesarja fännid kunagi olnud või siiani on, need mäletavad Phoebe legendaarset muusikalist loomingut nimega "Smelly Cat" ehk haisva kassi laulu. Tegime North Carolina linnakeses Charlotte hommikusöögi peatuse ja nägime seal lisaks sellele kohvikule igasugu naljakaid asju. Või need lihtsalt tundusid naljakad, kuna me olime surmväsinud ja veidi lolliks minemas. Tänaval saime lambist tasuta Red Bulli, mis oli lausa taevane kingitus. Täpselt seda oligi meil zombidel vaja, et saaks edasi roadtrippida.

    

Kohvik ise oli väga armas ja väga oleks tahtnud pikemaks istuma jääda, aga pikk maa oli sõita veel, seega jäi järgmiseks korraks. :) Ja üks kutsa istus Smelly Cati juures täpselt.

   

4. Ma ei oska enam autoga sõita ning ma kardan maanteid.

Sõitmisest rääkides! Ma ei tea, mis mul juhtus, aga esimene kord, kui mind rooli taha lasti, et Sergey saaks magada-puhata, kuna ta oli juba oma 8-9 tundi järjest sõitnud, oli kell 3 öösel ja mul läksid peopesad momentaalselt higiseks. Olen ju sõitnud oma 10 aastat, aga tundsin ennast jube ebakindlalt ja ebamugavalt ning pabistasin väga maanteel liikudes. Pime oli, mu silmad olid väsinud ja valusad, sest ma polnud üldse maganud ja ilmselgelt olin ma ise ka unine ning väsinud. Seega närv oli terve aja sees ning need esimesed kolm tundi, kui ma sõitsin, oli täielik piin. Hiljem ning ka tagasiteel sõitsin veel ja enesetunne sõites ei läinud märgatavalt paremaks. Ma ei tea, võimalik, et asi oli kiiruses, kuna siin tuleb maanteel ikkagi kõvasti kiiremini sõita, kui meil Eestis lubatud. Maanteed olid üsna igavad ja üksluised vaid mõne erandiga.

 

5. Atlantat tuleb uuesti külastada!

Minnes tegime ühe öise magamispeatuse ka Atlantas, sest miks mitte, pole käinud ammu ja enamik polnud kunagi külastanud. Me leidsime väga soodsa hinnaga kena Marriotti hotelli ning chillisime-puhkasime niisama.

  

Käisime väga ägedas hipster-söögikohas nimega Sweet Auburn Barbeque, kuhu kutsus meid Baptiste'i mingi vana mustanahaline sõbranna, kelle nime ma ei mäleta. Aga mõnus kuum ilm, sõbralikud inimesed ja hea siider!

       

Atlantasse tuleb aga uuesti minna, sest see linn oli üllatavalt kena, puhas ja igatepidi vahva, mida ma poleks oodanud sellest. Südalinnas on palju teha, näiteks vaaterattale minemine, Coca-Cola World'i uudistamine, CNNi peamaja külastamine ja palju muud.

 

6. New Orleans'is on veteranidele mõeldud taksod ja eraldi joogipunktid koertele.

Nendest kahest ilmaimest mul kahjuks pilti pole, aga lihtsalt eriskummalised tähelepanekud tänavalt. Tiirutasime Auduboni pargis New Orleans'is, mis oli üks esimesi kohti kuhu sinna jõudes läksime pärast St. Charles'i tänaval jalutamist, ning seal märkasingi väikseid veekohti kutsudele. Väga armas. Ja sõjaveteranide taksod, mida liikluses märkasin... ma ei tea, kas need on igal pool USA-s levinud asjad, aga minu jaoks küll uudne. Peab ära mainima ka New Orleans'i politseijaoskonna, kus jagati soovijatele politseisärke. Ma ise võtma/ostma ei läinud, aga päris hea suveniiri variant. :D

7. Alligaatorid armastavad vahukomme ja valget värvi.

Lisaks ma tean, et nende kill spot on kukla taga. Ehk siis käisime giidiga paadireisil ühes New Orleans'i soos, kus nägime erinevas suuruses alligaatoreid ning madusid.

           

8. Teisipäeviti jooksevad Bourbon'i tänaval ringi topless naised.

New Orleans on lahedalt hullumeelne, samas üleküllastunud ajaloost, kultuurist, muusikast ning kreisidest inimestest!

   

Muusika oli päris korralikult teemas terves linnas - igal pool olid tänavamuusikud, muusikateemalised graffitid ning muidu džässi- ja bluesiklubid. Käisime ka ühes džässiklubis nimega The Spotted Cat, mis oli elamus omaette - väga meeldis! Samuti panid imestama vaateaknas olev kass, soolõhnaline küünal nimega Swamp Man ja palju muud veidrat!

            

9. New Orlean'si toit on taevalik!

Siinkohal lasen piltidel rääkida enda eest ning toon välja ainult mõned kohalikud autentsed toidud, mida me proovisime, mis on lausa kohustuslikud proovida, kui kunagi sinna satute.

Esmalt prantsusepärased kandilised tuhksuhkruga sõõrikud ehk beignet'id. Neid hääldatakse be-ne, kui tahad kultuurne olla. Nende kõrvale tuleb juua cafe au lait (öeldakse "kafee olee") ehk mingi prantsuse nõksuga piimakohvi. Päris hea oli kõik see kompott kokku, nii et soovitan! Seda siis tegime kõik Cafe Beignet's, kuna Cafe du Monde's, mis on maailmakuulus New Orleans'i kohvik, oli liiga pikk järjekord.

  

Jäätis. Afkoors. Creole Creamery oli kuuldavasti (Foursquare'i kohaselt) parim New Orleans'i jäätise koht, mille ma pidin üle vaatama. Igati armas ja maitsete valik oli lai ning huvitav. Sai proovitud lavendli-mee, matcha (ehk roheline tee), Creole kreemi, Cookie Monsteri (küpsis+šoks), pähklivõi ja Chockwork Orange (šokolaad+apelsin) maitsed. Kõik väga kvaliteetsed ja head.

     

Kõige hinnatumaks peetakse New Orleans'is mereande ja kala. Käisime Acme Oyster House'is, mis oli parim kulinaarne kogemus terve reisi jooksul. Austreid valmistati meie silme all ning kõik oli uuuuuskumatuuult hea. Üks kohalik roog, mida proovisime seal, oli mereanni etouffee, mis on mingi prantsuspärane hautiselaadne asi.

       

Lähis-ida ja vahemereäärne toit ehk hummus ja kebab juhei! Ülimaitsev oli.

  

New Orleans'i pralineekommid ja kana andouille'i gumbo. Gumbo siis selline cajuni maitsetega hautis, millel riis kõrval.

  

Po'boyd ja jambalaya! Jambalaya on imehea riisiroog mereandide ja lihaga segamini, natuke vürtsikas ka.

   

Po'boydest siis lähemalt. Tegemist New Orleans'i kõige iseloomulikuma einega, mis on sisuliselt võileib prantsuse saiast ja millest iganes sinna vahele võiks tahta panna. Väga tüüpilised on kreveti ja muu mereanni po'boyd. Po'boy nimi tuleb poor boy'st, sest nõnda kutsuti teatud vaeseid inimesi, kellele seda toitu kunagi jagati. Po'boy-de menüü on üsna lai.

  

Hommikusöögi põhitoiduks on misiganes viisil valmistatud muna, kõrval röstsai või biscuit (selline õhuline saialaadne asi), grits (imelik maisipudru taoline asi) või praekartul.

 

10. Lõuna aktsente on palju erinevaid ning kõik on ühteviisi nunnud.

Hey ya'll, lemme tell ya sumtin - seda ütles meie kohalik giid paadireisil ligikaudu 20 korda oma eriti tugeva aktsendiga. Kuna me sõitsime läbi ja tegime peatusi ka sellistes osariikides nagu Tennessee, Alabama, Mississippi ja North ning South Carolina, siis kuulsime erinevaid variatsioone lõuna aktsentidest. Minu jaoks kõige tugevam ja naljakam oli Tennessee ühe bensujaama müüja aktsent, mis oli nii ehe, kui miski üldse ehe olla saab!

11. Maagilised tarokaardid ja minu nõiastumine.

Ma ostsin endale lõpuks tarokaardid! Ma olen neid juba ammu mõelnud osta ja New Orleans oma voodoo tausta ning nõiakunstiteemaliste poodidega iga nurga peal oli ideaalne koht. Väga ilusad värvilised näevad välja ja ma juba hoolega harjutan nendega.

12. Getopäevitamine is a thing.

Üht ma pean ütlema - kuum ilm on minu jaoks! Ma ei tea, kuhu ma lõpuks oma eluga jõuan, st mis riiki või maailmajakku, aga see saab olema soe koht! Soojas/kuumas kliimas ma nagu ärkaks elule... Nii mõnus ja hea. Ning ka New Orleans'is oli supermõnus ilm - sai isegi päevitada! Randaminekut polnud meil aga plaanis, mistõttu me koorisime ennast poolpaljaks üsna spontaanselt oma tagahoovis ja päris mitmel korral. Asi nägi välja päris geto, aga päikest sai ning tulemuseks oli veidi jumekam olemine, seega edukas!

 

13. St. Patrick'u päeval peab kandma rohelist või muidu... 

17. märtsil oli St. Patrick'u päev, mida siin USA-s üsna maniakaalselt tähistatakse ning armastatakse, eriti tudengite poolt. Ja meie armastasime seda kaaa! Mul oli küll ainult musta-roheline St. Patrick'u teemaline sall, aga vähemalt midagi. Peol käisime ka, jäime vihma ja äikse kätte, aga see meid ei morjendanud!

      

14. Kui tahad kuulda tamme laulmas, külasta New Orleans'i linnaparki.

Parke külastasime New Orleans'is omajagu, sest why not. pargid on toredad ja ilm oli ilus. New Orleans'i linnapargis oli kuulus singing oak ehk laulev tamm, mis oli tegelikult lihtsalt tamm, mille külge olid riputatud suured tuulekellad. Mõnusad mahedad noodid kõlasid küll ning oli igati kena seal pikutada. Linnapargis asus ka New Orleans'i kunstimuuseum, mis oli väike, aga vahva.

                

Lisaks käisime New York'i highline'i meenutavas endises industriaalpiirkonna pargis, mis oli samuti omamoodi lahe, ning Louis Armstrongi pargis, kuna New Orleans oli tema kodulinn.

     

15. Popeyes ja Waffle House valmistasid pettumuse.

Popeyes ja Waffle House on lõunaosariikidest pärit kiirtoiduketid, mida ma isegi natuke ootasin, et proovida. Waffle House'is olen kunagi ammu käinud ning proovitud vahvel oli täiesti mõistlik. Seekord aga katsetasin hashbrown'iga - mu tellimus aeti sassi, hashbrown ise oli rasvane ja mõttetu. Hashbrown on siis selline röstkartuli laadne eine, millel erinevad lisandid juures, näiteks juust, sink, tomat vms. Popeyes'is käisin ka ja seal oli söödav ainult praekana. Kõik muu võis prügikasti visata. Pettuuumuuuus. :P Pepsit jagatakse seal kanistri kaupa.

 

16. New Orleans'i hirmsad apteegid ja ilusad surnuaiad

Pealkiri ütleb kõik, ma usun. Käisime Lafayette'i surnuaias, mis oli kõhedusttekitavalt kena. Tahtsime esialgu minna St. Joseph'i surnuaeda, mis on see kõige kuulsam, mida kasutatakse palju ka filmides, aga sinna sai ainult giidiga ning maksis 20 dollarit pool tundi. Kirves ikka, ei raatsinud.

        

Külastasime eelviimasel päeval New Orleans'i apteegimuuseumi, mis oli pisike nišš-muuseum, kus oli igati kummalisi elemente väljapanekus. Üldiselt igati hariv ja isegi huvitav muuseumi kohta.

       

17. Kohv on parim asi ever!

Viimase asjana tahaksin tänada oma suurimat toetajat ning ustavat kaaslast rasketel ja unistel hetkedel - kohv. Siin on pilt mu armsast sõbrast ühes vahvas bageli kohvikus Atlantas, nunnus hipsterkohvikus New Orleans'is, aga ka paar klõpsu French Truck Coffee kohvikust ning kohvist, mis kuuldavasti parim terves Louisiana osariigis. Ma pidin selle väitega täiesti nõustuma, sest kohv oli suurepärane!

 

      

Nii, kõik, teie piinamine on läbi, blogipostitus on otsas. Kohevarsti kirjutan eelmisest nädalast ka ehk lühireisist New Yorki ja muust toredast. Olge tublid ja kirjutage mulle ka! :)