Jessas, kuidagi eriliselt pikk vahe tuli nüüd sisse ja ma ausalt ise ka ei tea, millest see põhjustatud, kuna väga kiire pole just olnud. Võib-olla mingi hetk enam ei loe tunde ja päevi, nagu ma siin varem tegin, vaid aeg lihtsalt jookseb omasoodu mööda, ilma et ma nii väga tähele panekski. :)
Aga mis siis juhtunud - vastus: palju, aga mitte midagi põrutavat. :D Suuri eluotsuseid pole vastu võtnud ning tervis ka korras. Aga natuke lähemalt jutustan ikka...
Paar nädalat tagasi külastasin sellist toredat asutust Bostonis nimega Institute of Contemporary Art ehk Moodsa Kunsti Instituut. Igati vahva elamus, aga koht oli üllatavalt väike. Kuna mul sel ajal oli veel vana telefon halva kaameraga, siis vabandan ette nende piltide eest... Ning jah, enne minekut sai väike selfie ka tehtud, sest kes minust ikka pilti teeb kui mitte ma ise :D
Tollest päevast mäletan veel nii palju, et proovisin ära Falafel King'i falafeliwrapi, külastasin speakasy baari nimega Drink (üks parimaid baare Bostonis) ning shoppasin tibake Primarkis.
Ning tollel nädalavahetusel ehk 22-24.07 (muide, olen peaaegu ümber õppimas kuupäeva kirjutamist ehk ameerikalik formaat, kus kuu on enne päeva, on päris sisse harjunud juba) käisin uuesti Dartmouthis, seekord siis Iraani tüdruku Tena sünnipäeval, kes sai 26 - finally, peaaegu üks minuvanune inimene ka, mitte lapsed ümberringi seal Dartmouthis. Reedel olime Sergey majas ja nautisime veini, laupäeval läksime randa, et seal päevitada-ujuda-pildistada-süüa-palli mängida. Väga lahe päev oli ja väsitas ära ka päris. Ma megalt kartsin, et tulen sealt hullu päikesepõletusega tagasi, aga polnud üldse mitte midagi, isegi õhetust mitte.
Õhtul siis kogunesime kõik Tena, Sheena ja Connie juures (nad elavad kõik koos ühes majas) ning tõelised sünnipäevapidustused võisid alata! Pean tunnistama, et algul oli veidi igavavõitu, sest kõik olid rannast väsinud ning osade mure oli see, et alkohol polnud mõjuma veel hakanud. Aga lõpuks läks pidu käima, tort toodi välja, lauldi ja pildistati. :) Ning muidugi, taaskord oli vaja klubisse minna, klubihundid nagu me oleme... Colosseum jälle, üllatus-üllatus. Pidu oli tore, aga peaaegu identne eelmisele korrale. Tantsisime, nautisime kokteile ja noh, nagu peod ikka, tegime tobedaid pilte.
Pildid vist räägivad natuke enda eest ka. Pärast klubi sõitsime ilusti tagasi koju ja õnneks oli meil küllaga toitu alles, nii et sai mugida veel enne magamaminekut. Mõned tugevamad jätkasid pidutsemist kah. Üllataval kombel polnud järgmine päev olemisel häda midagi (teine noorus?), läksime mõnusasti dNB hipster burgerikohvikusse brunchima ja sealt Bostoni bussi peale.
Järgmisel nädalal sai paar korda väljas õhtustatud, Bostoni restoranide sangriat mekitud ning sõpradega koos aega veedetud. Bostonis on jätkuvalt täielik põrgukuumus, nii et öösiti magada ei saa, päeval kannatab ainult konditsioneeritud siseruumides olla. Õnneks on meil kontoris ikka veel väga tugev konditsioneer, mis külmab meie nn turundajate tuba päris korralikult. Minul varbad enamasti tundetud külmast, aga parem juba see kui see palavus, mis väljas valitseb.
Käisin eelmisel kolmapäeval Dance Complex tantsutunnis nimega Sassy Hip-Hop. Täielik naljanumber, ma ütlen. See hip-hop oli Britney Spearsi vana loo järgi, koreograafia oli ülimalt tibilik, nii et aina viskasime juukseid ning nõksutasime puusa, ruumis polnud konditsioneeri(!!!), ainult pisike peegel ja kuskil 60-70 inimest. Ehk siis mina ei näinud mitte midagi, mida see tantsuõpetaja seal ees näitas ja no päris ebamugav oli seal saja inimesega juukseid lehvitada. :P Samas! Sain ka aru, kui vormist väljas ma olen, nii et läksin päris pehmena sealt minema. Järgmised 2 päeva oli kael (aga ka mõned teised lihased) väääga kanged haha!
Käisin eelmisel kolmapäeval Dance Complex tantsutunnis nimega Sassy Hip-Hop. Täielik naljanumber, ma ütlen. See hip-hop oli Britney Spearsi vana loo järgi, koreograafia oli ülimalt tibilik, nii et aina viskasime juukseid ning nõksutasime puusa, ruumis polnud konditsioneeri(!!!), ainult pisike peegel ja kuskil 60-70 inimest. Ehk siis mina ei näinud mitte midagi, mida see tantsuõpetaja seal ees näitas ja no päris ebamugav oli seal saja inimesega juukseid lehvitada. :P Samas! Sain ka aru, kui vormist väljas ma olen, nii et läksin päris pehmena sealt minema. Järgmised 2 päeva oli kael (aga ka mõned teised lihased) väääga kanged haha!
Niisama mõtteid ja avastusi... Star Marketis ehk minu kodupoes, kus ma süüa ostan, leidsin New Bedfordist pärit orgaaniliste toidukaupade brändi, mis oli eriti nostalgiline kuidagi. Tööl sai ülimaitsvaid lilleteesid joodud päris palju (see, kus paned mingi taimejunni kuuma vette ja lill hakkab õitsema sellest) ja kodus sai kokatud korralikult jälle.
Reede õhtul oli väike tööüritus meil, kus käisime Sense insenerilaborit vaatamas, mis asub Somerville'is (Cambridge'ist põhjas).
Samal reedel käisime Zoega Allstonis pubis ka ja ülivahva oli! Mul ikka väga vedas korterikaaslasega, sest oleks võinud ikka 50 erinevat viisi imelik olla, aga hoopiski väga normaalne tüdruk. Järgmine hommik läksime brunchitama ka The Breakfast Club dinerisse, kus tegelikult oleks võinud päris huvitavaid pilte teha, aga ma olin liiga unine ja kergelt pohmellis, et vajalikul tasemel asjalik olla. Nii et tassi pilt ainult. :D Aga järgmine õhtu oli sama tore, sest läksime Zoe ja mu töökaaslase Sohailiga ImprovBostoni etendusele. Tegemist on improvisatsioonikomöödia klubiga, mis on nagu standup, aga kõvasti kaootilisem ja laval on ligi 10 inimest vaheldumisi. Päris lahe kogemus, oli kindlasti 15 dollarit väärt.
Aaa ja nagu piltide kvaliteedist näha võite, siis mul on nüüd uus ja ilus KULDNE telefon, juhei! Ligi 2 nädalat olin telefonitu ja väga kummaline kogemus. Pildikvaliteeti ei anna eelmise telefoniga võrreldagi. Aga niisiis.. eelmise nädala pühapäeval külastasin ka Boston Seafood Festivali ehk mereandide (ja kala?) festivali või vabaõhuturgu. Soliidne üritus, aga ausalt öeldes mitte midagi liiga erilist. Sai natuke ringi jalutatud, nägin paari põnevat demonstratsiooni ja kugistasin mereande. :D
Bostoni Waterfront piirkond, kus festival toimus, on hästi mõnus, seal käiks kogu aeg niisama jalutamas ning ringi kondamas. Nii, aga lühidalt siis möödunud nädalast kah... Üsna rahulikult kulges, läksime Zoega kinno Jason Bourne'i vaatama (ei avaldanud muljet eriti) ja jalutasin Allstoni piirkonnas natuke ringi - käisin ühes pubitaolises kohas söömas ja muidugi oma Kung Fu passioni tee järel...
Tööl on igasuguseid keerulisi olukordi olnud - mitte minul isiklikult, vaid ettevõttel on praegu sellised olulised hetked ja keerukad ajad. Samas, ma tunnen, et ma annan kogu aeg oma parima ning naudin seda, et ikka veel arenen ning õpin. Lahe on. :) Siin paar klõpsu tööelust... mingi sadistlik hanekari proovib mind kogu aeg lõksu püüda, kui ma hommikul tööle lähen ja õhtul töölt tulen. Ma reaalselt kardan neid natuke, sest nad on nii suured ja vihase näoga :D Muust teemast - proovisin ära Peetsi kohvi, kohvigurmaan nagu ma üritan olla (päris okei), ning vahepeal käin töökaaslastega lõunatamas nagu ikka. Siin veidi kehv pilt osadest neist, aga üsna muhedad inimesed on üldjoontes.
Neljapäeval veetsin 5(!!!) tundi linna peal, et leida endale kleit nädalavahetuse paadipeoks, kui Sannu mulle külla tuleb. Ja no tegelt ei leidnud seda kleiti, mida tahtsin, aga leidsin enam-vähem variandi kõige viimasest poest. Jube väsitav see shoppamine ikka. :P Üks poodidest, kus pikalt aega veetsin, oli Prudential keskus, mis on ikka väga võimas koht. Läksin esimest korda salatikohvikusse nimega Sweetgreen ja kuidagi juhtus nii, et sain kohe mingi tasuta kupongi ja tasuta salati. Juhei, free food!
Aga-aga, nüüd kõige lahedam osa. Äsjamöödunud nädalavahetusel tuli mulle Sannuuuu küllaaa! Ma nii ootasin seda ja kui ta jõudis kesköö paiku bussi pealt Cambridge'i, siis oli rõõm ikka suur. Panime pakid minu juurde ära ja võtsime suuna kohe Allstonisse, et ühed dringid teha ja et Sannu Allstoni ööelu natuke näeks. Kahjuks jõudsime jube hilja kohale ja saime ainult ca 45 minutit olla + fast food tee pealt. Aga järgmine päev oli meil üsna tihe programm. Alustasime hommikut kahetunnise Skype-kõnega ühenduses Pärnuga, kus olid Riti, Brytta ja Siki, sest meil oli ju vaja kõik koos korra ka maha istuda! Jutustada oli palju, aga pärast kahte tundi oli vaja kriips peale tõmmata, sest me pidime mitmesse kohta veel jõudma. Niisiis, läksime Harvard Sq-le, sealt edasi külastasime tuntud landmarki MIT kabelit, millest mina ei teadnud enne midagi. Väga eriline arhitektuuriline teos, guugeldage!
Sealt edasi tegime kohvi pitstopi Starbucksis ja läksime Bostoni kunstimuuseumisse, kus oli mitu moodsa kunsti näitust, mida Sannu soovitas vaatama minna. Tõeliselt põnevad näitused! Ma kindlasti tahan uuesti minna sinna, sest enamust ei jõudnud ära vaadata ning see muuseum on lihtsalt massiivne.
Õhtul siis kiirustasime koju, et peo jaoks ennast valmis sättida. Läksime nimelt paadipeole, mis toimus kruiisilaeval! Kohapeal selgus, et suht selline reivipidu oli, aga inimesi oli tohutult ja muusikal polnud väga vigagi! Tuledeshow ja elamus ise oli väga vinge ikka. Meiega oli kaasas ka sõber Aaron Bostonist, eelkõige turvakaalutlustel. :P
Paat jõudis sadamasse tagasi kuskil 10 paiku, kus me siis hüppasime mingi lambika tellitud bussi peale, mis viis inimesed järelpeole (mille pileteid me polnud ostnud), aga väga lõbus sõit oli. :D Ning peole läksime siis hoopis Whiskey Saigoni klubisse, kuhu ma olin juba ammuuu tahtnud minna. Väga väärt klubi - me tantsisime jalad ikka korralikult villi ja dringitasime rahakotid õhukeseks. Rohkem ma peole ei taha minna enam pikka aega! Tolle õhtu seiklusi ei jõua siin ära jutustada, aga eks jooksvalt jõuan rääkida üks-ühele, keda huvitab. :)
