Boston on eluhipster, raamatuvargus ja klubitamine Providence'is

Seekord teeks lühidalt ja konkreetselt. Kuna täna oli mul siiani kõige töisem ja keerulisem tööpäev üldse, siis väsimus on üsna korralik peal, aga ma tahaks selle blogipostituse ikkagi kirja saada. Niisiis, lühike kokkuvõte. 

Väga lühike kokkuvõte oleks see, et Liisu käib tööl iga päev ning vaatab vabal ajal palju filme-seriaale. :D Natuke nukker, aga nii ta on, et päris palju aega kulub selle töövärgi peale ja ülejäänud aja olen tööst vässu. Kohe, kui õhtused temperatuurid alla 30 kraadi langevad, hakkan aga trenni tegema. Ilmselt jooksu ja natuke joogat peale. Päris laisaks olen selles vallas jäänud.

Vahepeal olen jõudnud üsna palju skaipida pere ja sõpradega, nii et selle üle on hea meel! Töö on päris huvitav olnud, aga peab tõdema, et üldse mitte kerge. Vahepeal tuleb isegi keelelisi raskusi ette, sest peab ülimalt keerulisi kontseptsioone ning mõtteid selgitama ja kuigi mul sõnavara selleks on täiesti olemas, siis harjunud pole veel lihtsalt. Lisaks, kõik räägivad megakiiresti ja siis pean mina ka kiiresti rääkima ning vahepeal tuleb mingisugune pool-arusaamatu puterdus välja. Aga jah, Liisu saab inglise keelt Ameerikas õppida, juhei. Eks ma selleks ju ka siia tulin, et täiendada keeleliselt.

Mis mulle töö juures väga meeldib, on see, et startupide atmosfäär on väga vaba ja paindlik. Kõik tunnevad ennast väga mugavalt, on muhedad ja chillid igatepidi. Õlut ja siidrit pakutakse igal teisel koosolekul või arutelul, kõik kannavad seljas, mida tahavad, söövad, kus ja millal tahavad, tulevad ja lähevad nii, kuis süda lustib. Mantra on: peaasi, et töö oleks tehtud.

  

Õhtuti olen käinud oma uues lemmikus kohas nimega Kung Fu Tea. Väike hiinapärane teekohvikute kett, kus pakutakse erinevaid (peamiselt külmi) teejooke. Allstonis ehk minu piirkonnas on lähedal üks neist, sellise mõnusa jalutuskäigu kaugusel, Allston village'is ehk külas täpsemalt. Minu lemmik jook on muidugi passion fruiti roheline tee, lihtsalt imeline... Kui keegi siia mulle külla lõpuks tuleb, siis viin teid sinna! Viimane pilt on mu nö kodupood ehk Star Market. Ülihea toidupood ja ainult 5 minuti kaugusel! Õnneks on Zoe'l auto olemas, nii et ei pea seda maad toidukottidega just tihti jalutama.

    

Eelmisel pühapäeval käisin South End piirkonnas toimuval vabaõhu kirbukal, mis tegelikult oli liigkallite hipsterpoodide väljapanek. Väga palju innovaatilisi, loomingulisi ja lihtsalt väga originaalseid ning ilusaid asju leidsin, aga mitte ühtegi ei raatsinud osta. Samas äge käik oli, palju rahvast ja proovisin maitsvat Jamaica toitu foodtruckist. Food truckid ehk liikuvad kiirtoidukohad, mis on bussides, on ülimalt tavalised ja popid siin. Iga nurga peal sisuliselt on mingisugune hipster foodtruck. Üleüldse, Boston on üks eriti hipsterlinn. Poleks uskunud, et nii tugevalt tunnen seda, võib-olla on asi lihtsalt kohtades, kus ma käin ja inimestes, kellega suhtlen.

     

Siin on mõned klõpsud mu lõunatest ja jalutuskäikudest tööpäevadel. Harvard Square'il on ikka nii palju variante, et siiani pole miski tüütuks muutunud veel. Ning jah, kui te märkate mõnel pildil tumedat laiku keskel üleval, siis see on mu kaamera jama. Mingi plekk, mis maha ei tule lihtsalt. Telefon on väga palju läbi elanud, seega ei imesta ka. Mõtlengi praegu, et peaks mingi hetk uue telefoni ostma, aga samas tahaks väga raha kokku hoida ja säästa läänekalda reisiks. Oeh, eks näis, kui telefon ikkagi üles ütleb, siis tuleb midagi ette võtta.

PS. Harvard Square'i piirkonna parim kohv on leitud ja see asub L.A Burdick nimelises šokolaadikohvikus.

       

Viimane pilt minu kodu kõrvaltänaval asuvast autost ja majast, mille värvid matchivad... Selline kergelt oksekas samblane heleroheline... Minu arvates üks ebameeldivamaid värve, aga no tore, et keegi vähemalt väga elevil sellest kombinatsioonist.

Vahel käime kolleegidega lõunal Harvard Yardis ehk reaalselt Harvardi ülikoolilinnakus asuval platsil, kus on päris palju neid food truck'e, kust saab odavate hindadega üsna head kiirtoitu. Lisaks avastasin hiljuti, et meie kontori lähedal on pikk laud raamatutega, mis maksavad 1-5 dollarit ja kus on n-ö aususe süsteem, et ise paned raha karpi, kedagi seal vaatamas-valvamas ei ole. Ma leidsin ülihuvitava raamatu, mis maksis 2 dollarit, aga mul oli ainult 1 dollar kaasas... Seega jah, põrgusse lähen, torkasin oma dollari karpi ja panin ajama. :D Mõni teine kord lähen ja annetan selle puuduoleva dollari, ausalt.

  

Eelmine nädal bondisin natuke rohkem oma korterikaaslase Zoe'ga, kes kutist lahku läks. Samuti käisin ühel kohalike alumnide üritusel, mis polnud päris õige üritus, ainult mõned inimesed kohal ja mitte midagi nagu ei toimunud. Chillisime pubis lihtsalt ja jutustasime, tegime paar drinki ja läksime laiali pärast mõnda tundi. Avastasin ka ühe toreda baari nimega Daedalus üsna töökoha lähedal, kus toit on väga hea, mojito "on point" ja rahvas ka selline chill.

Möödunud nädalavahetusel läksin aga tagasi Dartmouthi, et osaleda Tareki sünnipäeval, mis toimus Sergey, Enja ja Shamazi majas. Tarek ajutiselt elab seal, kuni leiab enda korteri. Algas asi sellega, et Frank võttis mu bussijaamast peale ja terve autosõidu mängis Pokemon Go-d. Einoh, ma olin ikka väga valvel, et me kuskil võssa ei sõidaks omadega. Seejärel võttis pidu tasapisi majas tuure üles, grillisime, sõime-jõime, tegime vesipiipu ja olime niisama. Mingi hetk toodi välja külmunud üsna jama maitsega tort, laulsime sünnipäevalaulu ja hakkasime arutama, kuidas klubisse minna Providence'i. Providence on ikkagi 45-minutilise sõidu kaugusel, seega Uber oleks olnud tiba kallis ja tuleb välja, et siin on kõik valmis veidi vindise peaga sõitma. Imelikul kombel on see siin nii tavaline käitumine. Iiiiigatahes. Jõudsime elusalt klubisse nimega Colosseum, mis ausalt öeldes oli veidi imelik. Klubi oli suur, avara õueosaga, kus oli ka DJ ja pidu, rahvast palju ja muusika täitsa talutav. Samas see rahvas ise oli veidi kahtlane. Lõpuks see aga väga ei lugenud, sest me olime oma grupiga nagunii. Kes tahab teada, kes on kes, siis kõige viimaselt pildil vasakult lugedes: Tena (Iraani tüdruk), minaaa, Sheena (Taiwanist), Connie (Hiinast), Frank tema selja taga (kohalik), Tarek (süüria-venelane), Edward (Ukrainast), Liang (Hiina või Taiwan, ma ei mäleta ausalt öeldes). Meiega olid ka Shamaz, Enja ning enne klubisse minekut Phuc ja Vlad samuti. Üldiselt päris vahva pidu, tegime mitmeid shotte, mis ma teadsin, et garanteerib mulle korralikult valusa hommiku. Nii ka juhtus muidugi.

     

Pühapäeval oli muidugimõista kojutulek bussiga ning vaikne taastumine. Siiani on ka väga koduselt läinud, tahangi vaikselt võtta ja puhata, sest nädalavahetus tuleb jälle natuke rajum. Ja näete, kodus kokkan ka vahepeal - vana hea kaerahelbepuder, singivõileib ja tass kohvi. Väga eestilik, ma ütleks. Teisel pildil üks mu signatuur-roogasid - linguini täisterapasta kana ja parmesaniga pestokastmes juhei.

  

Aga olgu, sõbrad, sellega on mu lugu lõppenud. Küll jutustame jälle järgmisel või ülejärgmisel nädalal, oleneb, kui palju mul materjali kogunenud on. Head ööd minu poolt, olge kallid!

Couchsurfingu õudus, uus kodu-töö, pidu peo järel & 4. juuli!

Ahoi, sõbrad! Palju-palju on juhtunud viimase kahe nädala jooksul ja kõigest sellest ma teile nüüd ka räägin - nii lühidalt, kui ma suudan. :P 

20. juunil siis ehk üle-eelmisel esmaspäeval oli mul asjalik päev campusel ja New Bedfordis, mis oli üks suur feil mu jaoks. Nimelt sain ISSC kontorist info, et nad ajasid midagi sassi mu J-1 viisa töötamise informatsiooniga ning ma tegelikult ei tohi kauem töötada, kui kestis mu õppeprogramm, ehk 10. oktoobrini. See on suht korralik jama, sest mul tööandjaga kokku lepitud, et jaanuarini olen. Ühesõnaga ma ei tea enam üldse, kuidas see asi korraldada, sest siin mingeid pikendusvõimalusi väga ei ole, juba olen uurinud. Paar varianti on, mida saab katsetada, aga halvimal juhul lõpetan töö oktoobri keskel ja tulen tagasi hiljemalt jõuludeks, eks näis siis. Tol päeval ei saanud ma ka oma Social Security kaarti/numbrit kätte mingi kuupäeva-jama tõttu, seega pidin sama nädala neljapäeval Cambridge'is keset tööpäeva seda ajama minema. Nüüd on mul aga sotsiaalkindlustus siin jeee! Üllatavalt kiiresti käis see paberimajandus - ettehoiatatud 2 nädala asemel 3 päevaga.

Päeval toimus miskine parvetamine järvel - Frank ja Sergey otsustasid parvepoisteks hakata... Ja no inimestel pole midagi muud paremat teha, seega miks mitte. :D

 

Aaa ja Providence'is käisime Sergeyga ka, tal oli tööintervjuu, kui ma õigesti mäletan, ja mina shoppasin Providence'i kaubamajas, et talle sünnipäevakingitust leida. Samuti "leidsin" sealt kleidi ja pluusi endale hehee. Sergeyle ostsin Homemade Gin Kit'i ehk selline komplekt, millega ise oma džinni teha saab. Olin päris uhke selle kingi üle. :) Sellest tripist on ainult pildid Flatbread Company restost (ehk toidust nagu ikka), kuhu lõpuks einestama läksime. Asukoht vanas autoremondi töökojas ja menüüd olid samuti ägedad, lastejoonistustega.

   

Teisipäeval, 21. juunil oli mu esimene tööpäev ja esimene päev kodutuna Bostonis. Nimelt ma polnud suutnud endale leida elamist selleks hetkeks ega ka sõpra, kes saaks majutada, mistõttu läksin couchsurfing'u teed. Nii et teisipäeva ja kolmapäeva öö veetsin mingi Brasiilia tüübi Cleberi diivanil. Turvakaalutlustel tuli Sergey minuga kaasa esimest korda, kui sinna kohale jõudsin ja kõik läkski väga okeilt turvalisuse mõttes. Lisaks oli asukoht paar metroopeatust minu töökohast, seega ülimugav. AGA. Kõigepealt pidin JAGAMA seda ruumi Cleberiga, ehk ma magasin diivanil ja tema kõigest mõni meeter eemal minust oma suures voodis. Awkward... Teiseks, tuba haises vängelt mingi kemikaali või puhastusvahendi järele, mis oli nii tugev, et jäi isegi mu juustesse ja igale poole riietele ning asjadele külge. Võiks arvata, et kui piisavalt kaua mingi haisu sees oled, siis harjud ära lõpuks, aga mitte selle haisuga. Lihtsalt juuubeee. Kolmandaks, tuba oli okei välimusega, aga ülejäänud korter nägi välja nagu mingi kodutute pesa või jotade-narkarite pleiss... vana, kole, augud seinas, tundus ka must. Öösiti oli konditsioneer põhjas ja möirgas, nii et ma magasin täisriides. Ning viimane ja kõige jubedam asi... Mu tööpäev algab kell 9:00 (ja see on ka kusjuures paindlik), kuid see tüüp kupatas mind igal hommikul kell 6 üles, sest ta pidi ära minema ja ta ei suuda oma korterikaaslasi paluda, et nad mu järel ukse lukku paneksid. Täiesti idiootne. Lisaks läks Cleber iga õhtu 22:30 magama. FMLi moment oli tugev. Seega hommikuti passisin kohvikutes, kuni tööaeg kätte jõudis. Super.

Kolmandaks ööks õnnestus mul leida elukoht Elissa-nimelise neiu juures Jamaica Plain piirkonnas, mis on lihtsalt megakaugel mu töökohast, aga mind enam ei huvitanud üldse, sest pidin sellest urkast minema saama. Elissa oli supertore matemaatikaõpetaja, kellel oli väga kena maja ja kellega läksime reede hommikul koos tööle ka.

Aga okei, elasin üle selle jama, räägime nüüd töökohast... Töötan turundusdirektori otseses alluvuses ehk mu boss on Rhoda. Hästi konkreetne naine, kellel on liiga palju tööd, aga muidu tundub asjalik. Alguses koolitasid mind Rachel ja Jennifer, kes olid eelmised co-op praktikandid, aga hiljem õppisin nii mina kui ka teine co-op töötaja Cui-Lyn kas Rhoda käe all või iseseisvalt. Cui-Lyn on siis teine, kes minuga enam-vähem samal ajal tööle võeti - väike tüdruk Singaporist, kes mulle täitsa meeldib, tore on teine. Esimese nädala pidin oma arvutiga hakkama saama, aga eelmisel nädala sain kätte oma uhiuue MacBook Pro. Ütleme nii, et esimesed paar päeva ei saanud üldse sellele Maci-maailmale pihta, aga nüüd on juba selge... sisuliselt on kõik asjad PC-ga vastupidi. :D Siin klõpsud kontorist ja minu kohvitamistest ning tööst.

   

Cambridge'i piirkond ise mulle tohutult meeldib, just eriti Harvard Square piirkond. Kõik kohad on tudengeid või noori professionaale täis, hästi palju jalakäijaid ning jalgrattureid, restorane ning poode. Lihtsalt suurepärane koht töötamiseks-õppimiseks.

     

Aga nii, tutvusin esimesel nädalal kenasti Cambridge'i ja Bostoniga ning reedeks oli juba Sergey taas Bostonis, et minuga lõunale minna ja pärast tööd koos Dartmouthi sõita juhuu. Laupäeval oli tema sünnipäev ja ma olin päris tubli tüdruksõber, tegin talle tordi, laulsin sünnipäevalaulu vene keeles, kokkasin hommikusöögi ja aitasin õhtul pidu korraldada. Päris vahva oli, tegime grillil burkse ja hotdoge, pakkusime külalistele kanget punšši ja pärast seda läksime kambakesi New Bedfordi baare avastama. Järgmine päev oli korralik peavalu ikka. :P

    

Ja eelmisel pühapäeval kolisin sisse oma uude koju, pärast nädalavahetust Dartmouthis. Minu uus aadress vähemalt septembrini:

88 Raymond Street

Boston, MA 02134

United States of America

46 Lakeside aadress kõlbab ka veel, sest sealt saan ka oma posti kätte. Taustastoorit siis nii palju, et üürin ühte tuba praeguse diili kohaselt kuni suve lõpuni - selline ridaelamu tüüpi korter/maja on, mida jagan väga toreda Ameerika tüdruku Zoe-ga. Hästi puhas ja korralik neiu tundub olevat, seega saime kohe ühele lainele. Leidsin ta Craigslistist ja no läks aega selle otsimisega, aga kohe, kui ma kohta nägin, ütlesin põhimõtteliselt, et tahan ja paluuuuuun võta mind korterikaaslaseks. :D Üür on Bostoni, rajooni ja kõige muu kohta naeruväärselt väike - 750 dollarit + kommunaalid, seega olen suht õnnega koos vähemalt sügiseni. Piirkond muideks on Allston, täpsemalt Lower Allston, mis on igati hea ja korralik naabruskond. 

 

Kohvi ja girl poweri teemaliste plakatite järgi võin öelda, et minu masti inimesega on tegemist! Mõned klõpsud, mis olen jõudnud teha...

      

Elu loksus päris hästi paika pärast seda, kui kodu sain endale. Igahommikune ja -õhtune 20-minutiline jalutuskäik tööle on puhas lust, kuna kulgeb ilusas piirkonnas, üle jõe, jõe äärest ja läbi John F. Kennedy pargi. Jõeks siis Charles River. Tööpäevadel käin lõunatamas Harvard Square söögikohtades, mida on terve hunnik igasuguseid, nii et ei muutu rutiinseks.

  

Eelmine nädal kulges toredasti ka tänu sellele, et Sergey tuli mulle jälle külla, seekord keset nädalat, ning me käisime koos Allstoni piirkonda avastamas. Mul lähedal on hästi palju huvitavaid poode ja söögikohti ning avastasimegi kohe oma kaks uut lemmikut - gastropubi Deep Ellum ja kiirsöögikoht Roxy's Grilled Cheese.

   

Neljapäeval oli tööl suur Sense suvepidu ehk mingit töötamist ei toimunudki, vaid mindi kohe hommikul Gloucesteri piirkonnas asuvasse Rockporti randa, kus ühe kaas-asutaja perekodu asus. Gloucester on Bostonist põhjas umbes 1,5-tunnise autosõidu kaugusel. Sense oli suutnud kõik superhästi ja mugavalt ära korraldada, juua-süüa jagus ja saime mõnusasti päikese käes chillida. Maja oli superluks ja rahvas üsna chill. Ma polnud korralikult rannas käinudki veel, seega hästi tore vaheldus. Kolleegid on mul kohati naljakad, sest enamik neist korralikud nohikud - progejad ja insenerid - aga vähemalt intelligentsed inimesed.

          

Samal õhtul läksime Sergeyga suveniire jahtima Bostoni Prudential kaubamajja, kuna ta läheb tagasi koju Venemaale kuuks ajaks (nuuks) ning pererahvale vaja kraami viia. Õhtustasime Newbury ehk Bostoni põhitänaval asuvas Itaalia restos nimega Scoozi - minu meelest filmist Euro Trip võetud "Skuuuuzzzi" rongimoment. :D Reede õhtul põrutasime tagasi Dartmouthi pikaks 4. juuli nädalavahetuseks. Mul eriti äge ettevõte, sest saime 5. juuli ka vabaks - seda kutsutakse hangover päevaks.

Muide, Bostoni kesklinnas on üks kirik, mis on täielikult kaunistatud vikerkaarevärvides lipukestega... Päris palju solidaarsust on näidatud välja seoses Orlandoga, aga ma ausalt ei oleks uskunud, et kirikud ka. 

Niisiis, sel laupäeval külastasime nüüd juba teist korda kohalikku õllepruulikoda Buzzard's Bay Brewery. Väga "valge" seltskond, ühtegi teisest rassist inimest ei olnud seal. Väga mõnus atmosfäär, inimesed sõid-jõid, mängisid mänge ja nautisid päikest. Proovisime Golden Ale õllet, mis oli isegi minu jaoks üsna joodav.

     

Pühapäeval sõitsime mitme autoga Rhode Islandile jälle, seekord Fall River ja Tiverton kanti ühe järve äärde. Seal toimus selline korralik maakate 4. juuli eelpidu koos disko, lõkke ja ilutulestikuga. Hästi white trash pidu oli, jällegi mitu ühtegi teisest rassist inimest, välja arvatud paar hiinlast, üks iraanlane, kasahh ja india tüüp meie seltskonnas. Minule tegelikult pidu meeldis, sai mõnusasti lõkke ääres chillida ja veini-siidrit lürpida. Ma tantsima seekord ei läinud, ei tahtnud liialt selle asjaga kaasa minna. Söögiks võtsime sinna kaasa Little Caesar's pitsad, mis on maailma kõige halvemad pitsad ja ma ei liialda üldse, ausalt. Ärge kunagi minge sinna. :D

        

Aga siiiiiiiiiis... 4. juuli oli igati tähtis Ameerika püha ehk iseseisvuspäev! Päeval käisin ma uhkelt ameerika lipuvärvides riietega ringi ning grillisime aias burgereid - ma sain ka vahepeal grillimeister olla. Hiljem õhtul sõitsime Rhode Islandi üliilusasse merelinna Newporti, kus vaatasime rannas suure kambaga ilutulestikku. Pärast seda läksime baari nimega One Pelham East, mis minu kogenud maitse jaoks polnud just parim pubi, aga kõlbas kah. Ilutulestik oli ootuspäraselt muljetavaldav! Üsna palju pappi lastakse sel õhtul taevasse ikka, ma isegi lugesin selle kohta, et ligi 100 miljoni dollari kanti.

            

Viiendal ehk eile käisime Westport Rivers veiniistanduses olulise tähtpäeva puhul - sinnaminekut olin hästi pikalt oodanud ka ja oli ootamist väärt! Istandus on väga looduskaunis asukohas, toimuvad veinidegustatsioonid, seal on väike pood ja kunstigalerii. Peamiselt aga lähed kohale, maksad degustatsiooni eest 10 dollarit ja lihtsalt naudid olemist-elamist... :) Pärast seda tähistasime oma armsat tähtpäeva edasi Brasiilia grill-restoranis, kus käisime ka pärast Enja lõpetamist. Vana hea all-you-can-eat buffee, aga toit on suurepärane, väga väärt resto Dartmouthi-suguse maapiirkonna kohta eriti.

           

Meenutuseks Enja lõpetamisest, kellega me ka Brazilian Grillis käisime... Sain alles üleeile tema lõpupildid kätte ja nüüd saan midagi teile ka jagada oma mukitud olemisest tol päeval. Ma ei tea, kas ma rääkisin teile, aga sellel päeval põlesin ma päikese käes totaaaaalselt ära, just õlgade ja selja piirkond, nii et nahka tuli maha isegi mitu päeva järjest ja ikka korralikult valutas. Nii valge olen lihtsalt, et ei anna elada. :P

   

Lõppu aga lambikas pildiseeria kassist Bellas'est, kes on väga laheeeee! :P Kaks neist on snäpid, aga pole hullu ehk. Nunnu, eks?

     

Olgu, ma olen nüüd läbi omadega, sest tööpäev on selja taga ja see meeletu kuumus on ülimalt väsitav. Viimased paar nädalat on Cambridge ja Boston olnud nagu mingi troopika! Täna oli 35 kraadi kuuma ja öösiti on ka üle 25 ehk kõigil on konstantselt palav. Töö juures on mul nii külm, et käin jakiga ringi, kuna seal konditsioneer põhjas terve aeg. Kodus ei saa riietega olla :P Õnneks aga on meil siin üks vana konditsioneer, mille täna panime Zoe-ga käima. Olengi praegu elutoas, sest siin on kõige mõnusam.

Okeika, olge tublid, andke teada, kes skaipida tahab, sest mul on nüüd eriti palju aega pärast tööd ja nädalavahetuseti. Palun jutustage minugaaa! :) Kallid!